Kahe tooli küsimus

Hiljuti ilmus artikkel, kus juhtiv reformierakondlane kritiseeris teravalt Tallinna linnavõimu tegevust. Eelkõige sai kriitika osaliseks Keskerakonna liikmete kuulumine erinevatesse nõukogudesse. Ainuvõim Tallinnas tähendab ka väga selget parteilist toiduahelat, mida siis mõnuga realiseeritakse.

Alles see oli, kui riigikogu liikmed istusid kõikvõimalikes riigiettevõtete nõukogudes. Tallinna Sadama korruptsioonijuhtum oli aga muutuste ajendiks. Siis põgenesid poliitikud nõukogudest nagu rotid uppuvalt laevalt. Võimul oli siis riigis Reformierakond, kes kõige viimasena kutsus oma nõukogu liikmed tagasi. Loomulikult poliitilist vastutust sadama skandaaliga seoses keegi ei võtnud. Küll aga moodustati riigi osalusega äriühingute nõukogude liikmete nimetamisega seotud ettepanekute tegemiseks nimetamiskomitee.

Tallinn pole aga ainuke kohalik omavalitsus, kus on väga palju oma jopesid palgale võetud.

Julgen väita, et tegemist on üldlevinud tavaga. Mõnikord on abilinnapea nõukogusse kuulumine isegi ühingule endale kasulik, kuid kindlasti mitte vajalik. Tartus on samuti erinevad linnavolikogu ja – valitsuse liikmed nõukogudes ning asutustes. Võibolla on Tartu linn koht, kus saab näidata head eeskuju, enne kui asuda kritiseerima teist kohalikku omavalitsust.

Tahes tahtmata jõuame välja mitmel toolil istumiseni. Olgugi, et Vabaerakond on sellele korduvalt tähelepanud juhtinud ja kampaaniaid korraldanud, ei ole mitte midagi muutunud. Kas poliitikud ikka peavad istuma mitmel toolil? Kas Tartu Ülikooli kliinikumi nõukogu esimees peab ikka olema Tartu linnapea? Haiglajuhtide ühisavaldus linnapea Urmas Klaasi tagasiastumiseks nõukogu esimehe kohalt oli kõnekas sõnum. Linnapea peab linna juhtima, mitte tegelema juhtimiskriisi tekitamise või lahendamisega kliinikumis. Siin on ilmekas näide, kus kahel toolil istumine mõjub ka inimesele endale halvasti. Rääkides vastutusest, siis on nõukogu esimehel jäänud tähelepanuta lastekliiniku seisukord.

Teine tore näide on endine keskerakondlaste Tartu boss Aadu Must. Isegi nende erakonna liikmed juhtisid tähelepanu, et mitmete ametite pidamine viis vabalangusse ka erakonna piirkondliku reitingu ja valimistulemused. Vähe sellest, kingituseks oli koht opositsioonis.

Asendamatuse sündroom on üldlevinud haigus poliitikute hulgas. Eriti levinud on see riigikogu liikmete hulgas, kes peibutuspartidena varsti jälle kohalikele valimistele lendavad. Hõivavad tooli kohaliku elu hästi tundva aktivisti ees ning elu läheb endistviisi edasi. Kui aga on vaja parlamendis seista oma valijate eest, siis valitseb vaikus.