Trooja hobune

Tartus toimus järjekordne rüütlite turniir. Kõik kandidaadid kirjutasid enne suurvõistlust oma luuletusi liivale, papüürusele ja julgemad isegi oma kehale. Lauldi ja vaieldi võidu. Toimusid erinevad võistlused, kus erinevates mängudes said ennast proovile panna nii rüütlid kui aadlipreilid. Tantsiti, hoorati, kakeldi. Kõik selle nimel, et pääseda lõpuks Tartu raadi koosseisu.

Igaühel olid omad trikid, kuidas eesmärgini jõuda. Sotsordu kutsus selleks isegi Euroopast tagasi oma aadliprouast esindaja ja endise Raadi liikme. Oravaordu kullakotid olid võimsad, sest enamus aadlikke siblisid nende ümber ja Raad oli andnud neile nii mõnegi maatüki, millest eest oli vaja nüüd andamit maksta. No mitte alati linna kassase, midagi pudenes ka mujale. Keskväljakurüütlid olid heas seisus. Nende kuningas Ratta-Jüri seisis väga selgelt nende huvide eest ja lubas suured ketserid kõik rattale tõmmata. Rüütlipoisid ehk endised kannupoisid olid Tartu esirüütliks seadnud laulva rüütli, kes südilt kiusas Raadi Urmast, lauldes temast kileda häälega nii mõneski kohas üle, taustaks poisteansambel. Rahval oli lõbus. Ja muidugi, maarüütlid. Nemad norisid kõigiga tüli, olid mitmenaisepidamise vastu ja kaklesid kogu aeg sotsrüütlitega.

Oli ka ebatavalisi rühmitusi. Nimelt oli suisa kaks kampa rüütleid, kes olid Tartus juba tuntud. Za Tartu ja Tartu hüvangurüütlid. Neid Raad väga ei sallinud. Mõtlesid uuenduslikult ja kujutasid endast ohtu olemasolevatele rüütlitele ja nende kannupoistele. Za Tartu kohta oli teada, et nad on väga osavad mängurid ja ausate reeglite korral võivad tuule alla teha nii mõnelegi rüütlile. Nimi tundus kahtlane ja polnud teada, millist vappi nad tegelikult esindasid. Teada oli, et nad unistasid suurest tükist maast ja rasketest kullakottidest ja rääkisid kogu aeg mingist uuest võitlusareenist. Mõnes mõttes oli hea teada, et suurt kullakotti kõlistades laulavad nad seda laulu, mida neile öeldakse. Hüvangurüütlid olid jälle üsna targad ja kavalad ning sealt võis nii mõndagi oodata. Vähe sellest, nende hulgas oli väga erinevate rühmituste esindajaid ning Raad pidi olema ettevaatlik. Olgu, samas olid nad ka lahked ja kinkisid Raadile suure ja ilusa rohelise hobuse, mis oli küll üsna raske, kuid Raadi Urmasele meeldis ja see lubati majja sisse. 

Turniiri käigus juhtus nii mõndagi. Sots- ja maarüütlite päid lendas Raadi platsil vasakule ja paremale. Väga tihti pidi sekkuma sellese olukorda Tark Jüri ning osapooli korrale kutsuma. Rääkima seadustest, tavadest ning kommetest. Korra isegi tõusis oma kahelt toolilt püsti Kiviheitemasina Ants ja hurjutas osapooli oma suure nuiaga. Nimelt pidi endine kuulus rüütel istuma kahel toolil, sest keha ümbermõõt oli eduka rüütlina oluliselt paisunud. Võitjatele ikka pakuti kõige paremat pardipraadi. Selliseid rüütleid oli päris palju, kes ainult hea ninaesise eest võitlesid. Kuid kahjuks teeb hea toit ka suureks tagumiku ja ning ühe tooliga enam kuidagi hakkama ei saa.

Ega nendel kahel toolil istuvatel uusaadlikel elu kerge olnud. Karikakrarüütlid olid oma kilpidele pannud pardi kujutise ja see ärritas kohutavalt uusaadlit. Nende kuningas Artur vaatas aga muhelevalt kogu mängu kõrvalt ja tõmbas piipu. Karikakrarüütliordu ise ei osalenud võistlusel ja nende rüütlitele oli antud kaasa õnnistus ja vabadus olla vabad mehed. Niimoodi tekkiski hulgi väiksemaid rühmitusi, kes kaasasid kõiki soovijaid ja linnarahvast oma ridadesse. Hüvangurüütlid olid seetõttu üsna nutikad. Hobuse Lembitu ja krooniku Pireti ühise mõtte tulemusena valmis suur roheline hobune. Miks just roheline? Aga seetõttu, et loodusearmastus oli hüvangurüütlite loomuses ja hea oli seda ka hobusel kujutada. Metsamehi oli selles kambas palju ning kambakesi ehitati valmis suur hobune, mida siis kapten Sakari sõjalaeva abiga mööda Emajõge kohale veeti. Muideks nende metsameestega nalja polnud. Kui vale õuna-, pirni- või pähklipuu maha võtsid, võisid korralikult peksa saada. Ja halvemal juhul värviti sind roheliseks ja müüdi Zuzu haaremisse.

Kuidas aga hobune Raekotta saadi? Raadi Urmase nõusolekust polnud üksi abi. Vaja oli ka valvuritest ja Raekoja sahvrivalvurist Raadi Jürist mööda saada. Selleks oli vaja kavalust. Õnneks olid laadaplatsil taplevad sots- ja maarüütlid. Aeg-ajalt tiriti kedagi rattal ja kuulda oli karjeid. Za Tartu rüütlid põrgatasid mingit ümarat asja käte vahel ja linnarahvas vahtis suu ammuli. Kuid kõigest sellest jäi väheseks. Oli lisaks vaja Orava Taavi sõjatarkust - mõdu ja poolpaljaid naisi. Nimelt oli Orava Taavi kunagi sõjaretkel selle lõksu langenud ja seetõttu jäi pool kuningriiki vallutamata. Täna kulus aga iidne sõjakunsti tarkus marjaks ära. Raekoda valvavad oravarüütlid langesidki selle lõksu ja hobune viidi Raekotta. Hüvangurüütlid pidid ju kindlad olema, et kui turniir läheb kehvasti, siis on vähemalt omad mehed juba Raekoja sees olemas. Aga ühe asjaga nad ei arvestanud. Nimelt oli Oravaordu kohalikul pealikul ehk Raadi Urmasel kombeks endise raidurina võistluste ajal uutele asjadele uksi sisse lõhkuda. Selleks ajaks pidi peatatama kogu muu tegevus ja linnarahvas kutsuti lõhkumist ja kirve välkumist vaatama. Publik oli oluline, täpselt samamoodi ka kunstnik, kes pidi samal ajal pilti maalima. Hiljem leidis pilt auväärse koha oravaordu maja siseruumis või Raekojas endas. Olgugi, et hobune, kuid luuk oli sellel tagumisest piirkonnast ikkagi puudu. Kirves välkus, lehed ja puidulaastud lendasid. Hea oli, et hüvangurüütlid öösel hobusest välja hiilisid ja tegudele asusid. Lõhkumise tulemusena avastatud tühimikust hobuse sees ei saanud aga keegi midagi aru. Ainult lõhn olevat imelik olnud. Raadi Jüri aga imestas, et toiduvarud on ühe ööga kuidagi väga oluliselt vähenenud ja vaatas kurja moega uusaadlike suunas. Nutikas Jüri-Ott vaatas aga kaugustest uhkelt asja pealt ja sügas kõhtu, milles loksusid kapsas ja porgandid. Ülesanne sai edukalt täidetud.

Turniir läks nagu alati. Väikeste üllatustega. Trooja hobuse abi polnudki vaja ja hüvangurüütlid pääsesid Raadi koosseisu ja said õiguse ka end peitmata uhkes majas ringi käia. Kõik rõõmustasid, ainult Raadi Urmas põrnitses tõsise moega kõiki uusi liikmeid ja nuputas, kellega võiks seekord oma võimupirukat jagada. 

Lugu on välja mõeldud. Nimed on juhuslikud.