Ühel heal päeval esitas klassivend mulle küsimuse, et miks ma astusin 40-selt erakonda. Ilmselt oli vanuse rõhutamises ka tagasihoidlik iroonia, arvestades asjaolu, et sõidan ringi punase kergelt sportliku moega autoga, siis võib kõrvaltvaatajale tunduda, et keskeakriis või midagi sellist. Jättes kõrvale sõbraliku iroonia, oli tegemist väga õige küsimusega.
Ilmselt ei ole tema ainuke, kes tahaks teada antud otsuse tagamaid. Hea oleks iseendagi jaoks tollal valitsenud mõtted kirja panna ja tulevikus oleks antud kirjutisel juba oma tähendus.
Mulle meenub üks enda mõtteavaldus kooliajast. Nimelt küsiti, et kelleks ma tahan tulevikus saada. Vastasin, et kas superstaariks või presidendiks! Päris muhe on tegelikult seda meenutada. Väljaöeldu oli väga optimistlik ja kaugustesse vaatav. Superstaar ei saanud, kuid meelelahutusega olen siiski 20. aastat kokku puutunud. Teise väljakutsega oli aga algus veel tegemata.
Aitab sissejuhatusest. Läheme sisu juurde.
Päevapoliitika
Olen poliitika vastu juba ammu huvi tundnud. Eks ühiskonnas ja maailmas toimuva vastu peab ikka huvi tundma. Inimene on ju loomult uudishimulik. Kes vähem, kes rohkem, see on valiku küsimus. Enne valimisi lähevad asjad alati aga veelgi huvitavamaks. Antakse lubadusi, tekivad väikesed skandaalid, on valimisstuudiod, väitlused. Selline tore vaatemäng. Enne eelmise Riigikogu valimisi oli minu huvi jõudnud juba selleni, et lugesin kõikide valimislubadused peaaegu läbi ning isegi võrdlesin neid. Võin julgelt siis öelda, et huvi poliitika vastu on üks esimestest põhjustest erakonnaga liitumiseks.
Teerullimeetod, ülbe hoiak ja muutmine
Elukutseliste poliitikute võõrandumine ühiskonnast on olnud ilmne. Räägiti fooliumimütsidest ning seemnetest, Riigikogus võeti kasutusele nn „teerullimeetod”, saadikud kasutasid ja kasutavad süüdimatult maksimaalselt ära kõik hüvitised, oma käitumist põhjendatakse üleolevalt, kõik see ei jätnud positiivset muljet. Ilmusid välja ka euroopalike väärtuste maaletoojad ja oma rahva häbenejad. Tegemist oli pigem negatiivsete nähtustega, mis peaks inimese huvi poliitika vastu vähendama.
Mingi osa inimestest ei lase ennast sellest häirida ja valivad harjumusest samasid erakondi edasi. Paljud loobuvad üleüldse valimast, põhjendusega, et midagi nagunii ei muutu. Ega siin ongi peamiselt neli varianti : 1. Vaadata kõrvalt ja mitte huvi tunda (olla ükskõikne). 2. Olla rahul olukorraga ja toetada (olla rahul). 3. Kiruda ja mitte midagi teha (olla rahulolematu) 4. Osa võtta ning aidata muuta toimuvat (olla osavõtlik). Selge on see, et Eesti Vabariik vajab muutusi ning kõrvaltvaataja, vastava olukorra toetajana või kirujana ei muutu siin ühiskonnas mitte midagi. Mina otsustasin osa võtta ja aidata asju ühiskonnas muuta. Siit ka teine põhjus erakonnaga liitumiseks.
Hüsteeria, vastandumine ja info
Vastandumine ei ole maailmas mingi uus nähtus. Kerge vastasseis opositsiooni ja koalitsiooni vahel on täiesti normaalne. Võib julgelt öelda, et mõned erakonnad suisa elatuvadki sellest. On selleks siis vene ohud, kooseluseadus või pagulased. Kõigel on aga olemas omad piirid ja raamid. Mind isiklikult pahandas ühiskonnas tekkinud hüsteeria pagulaste üle. Seda olukorras, kus ühtegi sõjapõgenikku polnud veel vastugi võetud.
Kooseluseaduse jõuga läbisurumine Riigikogus oli omaette tase. Ilma igasuguse ühiskondliku aruteluta seati ennast kõigist ja kõigest kõrgemale. Samasooliste õigusi oleks saanud ka teistmoodi seadusega kaitsta ja seda ilma ühiskonda lõhestamata ning huvigruppe vastandamata. Kogu selle asja valguses tekkis minul tahe omada natuke rohkem ja täpsemat infot toimuva üle ehk olla paremini informeeritud. Põhjus number kolm.
Väljakutse ja tahe
Elus peab ikka olema väljakutseid. Elukestev õpe kestab meie kõigi jaoks. Kindlasti on antud valik seotud ka mu enda eneseotsingutega. Ükskõik, milline on lõpptulemus, olen siiski kogemuse võrra rikkam ja oma panuse mõju saab hinnata hiljem.
Oleks ebaõiglane nii lugeja kui enda suhtes jätta märkimata sõna „ambitsioon”. Peab olemas olema ka tahe ennast proovile panna. Tegemist siis neljanda põhjusega.
Erakonna valik
Mina kuulusin enne erakonda astumist ka nende inimeste hulka, kes oli rahulolematu toimuva suhtes. Vaatamata kõrgendatud huvile poliitmaastiku suhtes, olin pettunud võimuerakondade tegemistes. Kui Sotsiaaldemokraadid suutsid opositsioonis olles näidata ennast vägagi positiivselt, siis valitsuses olles valmistasid nad minu jaoks suure pettumuse. EKRE oli minu jaoks kohati pisut äärmuslik. Kuigi sarnaseid puutepunkte oli ka seal. Keskerakond ei ole kunagi minus mingit huvi tekitanud. Ja lõpuks jõuamegi Vabaerakonnani.
Märt Meesak kutsus mind juba ammu nii Vaba Isamaalise Kodaniku ridadesse, kui Vabaerakonnaga liituma. Ma olin alguses skeptiline. Nende asjaajamised tundusid õiged, kuid segaseks jäi, kelle huve nad tegelikult esindasid. Kas Isamaaliidu endised poliitikud ehitasid iseendale uut erakonda või on tõesti sündimas uus poliitiline jõud?! Infot oli noore erakonna kohta alguses väga vähe, kuid Vabaerakonna sõnumid kõnetasid mind. Kindel oli ka asjaolu, et kui liitun, siis olen aktiivne.
Peaaegu aasta mõtlemist ja alates 21. septembrist 2015 olen ametlikult Eesti Vabaerakonna liige. Minu erakonda astumise puhul oli tegemist läbimõeldud ja pikalt kaalutletud otsusega. Nagu Jüri Adams mainis, käitusin soome-ugri mehele kohaselt. Tänasel päeval võin öelda, et olen oma otsusega rahul. Erakond ongi täpselt selline nagu on ennast välja reklaaminud. Avatud, kaasav, demokraatlik ning tagatubadeta. Lisaks leidsin eest väga palju toredaid inimesi. Tere tulemast Vabaerakonda või Vabaerakonna toetajate hulka.