Kui sõbrad 2017. aasta talvel reisikutse Bulgaariasse edastasid, võtsin selle rõõmuga vastu. Turismismessilt saadud pakkumine oli igati soodne ja ma polnud Eestist ka üsna kaua eemale saanud.
Ma vist ei oska kodumaal puhata, sest siin olles ikka kipuvad muud tööd ja tegemised puhkusele vägisi kaasa tulema. Reisipakett „kõik hinnas” tundus ahvatlev ja osade kaupa reisi eest tasumine jõukohane. Reisikaaslasi tundsin ma hästi ja teadsin juba ette, et igav seal kindlasti ei hakka. Eestimaa suve ei saa kahjuks kohe kuidagi usaldada, sest eales ei tea, millal järgmise ämbritäie vett sulle ilmataat pähe kallab. Musta mere ääres pidid olud paremad olema.
Liikumine kodusest mugavustsoonist algas juba 4. juuli öösel kell 01.00. Ega ka enne seda operatsioon „magamine“ just väga hästi ei õnnestunud. Mõtted olid juba kuhugi minema lennanud. Hea, et aru sain, kus ma täpselt viibisin ja telefoni ekraanil olev kell oli sel hetkel üks paremaid sõpru. Sõitsime öösel Tallinna ja varahommikul kell 06.00 käivitas lennuk oma mootorid ja seadis õhku tõustes oma nina Bulgaaria suunas.
Ukraina lennufirma lennuki istmete vahe oli üsna kitsas. Pikematel ja kogukamatel meestel oleks seal istumisega olnud tõsiseid probleeme. Meie kamba keskmine kehavorm oli vastavalt eale selline kergelt ümar, kuid ära me lennukisse mahtusime ja keegi ei virisenud. Märgata oli hoopis suuremat sorti ootusärevust ja lõbusat meelt. Tugevamad tegid „lennuhirmu” vältimiseks ühe kokteili. Mõned suisa kaks - ikkagi lasteta puhkus. Maandudes selgus, et Varnas oli varahommikul vihma sadanud ja päikest saabudes ei paistnud. Kuid vaatamata sellele oli väljas meeldivalt soe ning transfeergi kenasti ootamas. Kui olime oma kohvrid kätte saanud, siis suitsunäljas reisikaaslased tormasid kiirelt oma esimesele Bulgaaria suitsule. Mina olin suitsetamise üle kolme aasta tagasi maha jätnud ja minul polnud kuhugi kiiret. Aga vana tobitajana ma mõistsin väga hästi nende muresid ja sisimas tundsin neile isegi pisut kaasa. Mida pikem lend, seda suuremad mured.
Kuldsed liivad ja hotell „Slavey“ ei olnud lennujaama vahetus läheduses ning ees ootas tunnike bussisõitu. Kaasas oli giid, kes rääkis vahelduva eduga olulistest asjadest nii vene kui inglise keeles. Saime olulist teavet, kus midagi on ja kuhu midagi vaatama minna. Vene keeles kõlas tema kõne arusaadavamalt, kuid inglise keeles oli kordades hullem kui Kimi Raikkonenil ja minister Tõnistel. Igatahes keskmise eestlase kõneoskuse andis kenasti välja. Kriitika kriitikaks, kuid aru ma tema jutust õnneks sain.
Jõudsime kiiresti kohale. Terve kamba registreerimine hotellis oli käkitegu. Eelinfo oli hotelli töötajateni jõudnud ja nad olid oma ülesannete kõrgusel. Ainuke probleemiasetus oli selles, et olime saabunud liiga vara, mistõttu soovitud tube kõigile koheselt ei jätkunud. Kuid ega me ennast ju sellest pisiasjast ometi häirida lasknud.
Tasuta õllekraan oli juba avanenud ja janused turistid Eestimaalt said asuda Bulgaaria võlusid nautima. „Kõik hinnas“ pakett sisaldas endas ka kohalikke jahutavaid ja kergelt uimastavaid jooke ja januga meil probleeme polnud – palav oli.
Päike ilmutas ennast peagi ja minu jaoks selgus kurb tõsisasi, et päikeseprillid ja müts olid selles kliimas hädavajalikud. Lugejal võib tekkida küsimus, et kus olid siis minu prillid ja müts? Eestimaal, olin üks väheseid, kelle reisivarustuseks oli üks tagasihoidlik seljakott väheste asjadega. Oli, mis oli, kuid esialgu pidi ilma hakkama saama. Ma polnud ka ainuke, kelle jaoks päike tundus liiga eredana. Fakt oli aga see, et piltlikult öeldes olid vasikad kesapõllule lahti lastud ja valmis kepslema.
Just niimoodi kepseldes esimesed päevad möödusidki. Igale poole oli vaja kohe minna ja kõike oma silmaga näha ning käega katsuda. Üksjagu oli tegemist sobiva mütsi ja päikeseprillide leidmisega. Nende leidmine ei olnudki kaugeltki nii lihtne ülesanne kui esmapilgul tundus. Kogu rannapiirkond oli üks suur turg ja valikut kuipalju. Järjekindlus viis sihile ning pikkade jalutuskäikude tulemusena ma endale vajalikud esemed lõpuks leidsin.
Esimene päev rannas andis konkreetselt mõista, et päikesekreemita seal maal ikka hakkama ei saa. Merelaine oli sel päeval nii tugev, et murdis isegi minu jalust maha. Murdmise hetk oli vaatajaile üsna kentsakas olnud, sest pea 100 kilone mees lendas suure hooga lainesse. Sealt välja pääsedes tundus, et minu nahakiht oli juurde saanud uue kihi – liiv. Vasikatel oli igatahes lõbus ja magama saadi hilistel öötundidel.
Kirjutasin päikesekreemist? Kolmandal päeval (6.juuli) oli märgata juba esimesi märke päikesepõletusest. Kuid ega see ju turiste häirinud. Päev või kaks päeva varem, kes seda nüüd täpselt enam mäletab, sai kokku lepitud laevasõit Mustal merel. Kuhugi avamerele kahjuks meid ei viidud vaid visati natuke kaugemal lahesopis ankur merre, huvilistele anti kätte õnged ja loodi võimalus ujumiseks. Ma ei mäleta, kas meie kambast keegi kala ka püüdis, kuid ujujaid igatahes oli. Vähemalt kolm eestlasest turisti käisid ennast merevees jahutamas. Sealhulgad mina.
Suurepärane värskendus. Meri loksutas ikka niivõrd mõnusasti, et merehaigus haaras ühe meie seast enda embusse. Hädaline oli vaja kaldale toimetada. Laev võttis suuna sadamasse ja hädaline pääses piinarikkast loksumisest. Sadamas võtsime peale uue, õigemini maha jäänud seltskonna ning läksime merele tagasi. Selgus, et peale võetud inimestel oli olnud kurb saatus. Kõigepealt viidi nad valesse sihtkohta ja siis sattusid nad laevareisi asemel hoopis politseisse. Üles nad lõpuks leiti ja kohale organiseeriti. Seekord tuli koos uute kaaslastega pardale ka väidetavalt omanik ise. Laevale tekkis järjekordne kapten, kes mingil hetkel andis loa ka minul laeva juhtida. Päris uhke tunne oli olla kapten Mustal merel. Kuigi minu jaoks jäi kogu selle laevareisi ajal natuke segaseks asjaolu, et kellel laeva juhtinud isikutest ka tegelikult oli õigus seda alust juhtida?! Kõik jagasid õnneks asja ning tundsin ennast ohutult ja pikalt selle küsimusega oma pead ei vaevanud.
Mingil hetkel pakuti laeval ka süüa ja söögi kõrvale toodi välja nn kapteni viin. Tõenäoliselt oli tegemist rakiga, mis maitses nagu kõige ehedam kodumaine puskar. Janu leevendamiseks oli laeval ka vett ja õlut. Lisaks söögile ja erinevatele karastavatele ja uimastavatele vedelikele oli kohal ka väga värvikas ja internatsionaalne seltskond. Venelased, leedukad, eestlased ja üks eriti koloriitne Kasahstanis sündinud ja Valgevenes elav mees. Oli ka silmailu ja graatsiat, sest üks venelannast laevareisija suutis kala püüdes õnge hoida väga huvitavalt.
Laevasõit oli igatahes minu jaoks üks igati lõbus ettevõtmine ja tulevikus uuesti Bulgaariasse sattudes võtan selle kindlasti uuesti ette.
7. juulil ehk reedel külastasime kaubanduskeskust nimega „Grand Mall“ ja selles asuvaid retro- ja vahakujude muuseume. Sõitsime sinna taksoga, sest nii tundus mugavam, mõistlikum ja kamba peale isegi soodsam. Oli ikka suur kaubanduskeskus. Kui hästi tahta, saanuks seal ära eksida küll. Liftide liikumise süsteemile ei saanud ka meie kollektiivne aju pihta. Lõpuks tundusid trepid ja elevaatorid kindla peale minekuna. Muuseume aga soovitan külastada. Retro muuseumi külastus andis mõista, et neid aegu pole vaja kellegil enam taga igatseda. Lisaks vahvatele autodele oli seal ka igasuguseid tolleaegseid vidinaid- taskulambid, magnetofonid, viinapudelid jne. Oli äratundmisrõõmu küllaga.
Vahakujude muuseumis oleks võinud olla rohkem eksponaate. Natuke lahjaks jäi minu arvates. Kuigi teha pilti koos Robert De Niro ja Al Pacinoga oli vahva. Muidugi lisatasu eest. Huvitaval kombel olin mina mehena vist üks vähestest, kes antud kaubanduskeskusest midagi kaasa ostis. Mingis mõttes üllatav, arvestades asjaolu, et pool kambast olid naised. Järelikult oli tegemist väga hea seltskonnaga, kes ei põdenud suuremat sorti tarbimishaigusi.
Tagasisõit taksoga oli aga omaette elamus. Päevi näinud Daewoo, millel olid amordid läbi, pidurid kahisesid ja sõites oli korduv rehvide vilisemine täiesti tavaline nähtus. Oli selline vilisev, kõikuv ja kahisev liikumine. Mingil ajahetkel oleks isegi ühele teisele autole tagant sisse sõitnud. Kindlasti mängis seal olulist rolli fakt, et sõitsime tipptunni ajal Varnast tagasi hotelli. Mind üllatas aga asjaolu, et taksojuhtidele vist ei kehtinud seal mitte mingisuguseid kiirusepiirangud. Liiguti nagu täiesti oma maailmas. Igatahes olid kõik hotelli jõudes õnnelikud ja suitsetajad vajasid miskipärast kiiremas korras sigaretti. 22 leevi eest oli teravat elamust kuipalju.
7. juulil oli ühel isikul meie seltskonnast ka sünnipäev ja õhtused tunnid möödusid mööda tänavaid seigeldes ning lõppes kohas nimega „The White Lady”. Uskumatult maitsvad kokteilid, mõistlik hind ja hea seltskond. Tulevad siin meelde sõnad: „What happens in Las Vegas, stays in Las Vegas“.
8. juulil saime osa üritusest „Bulgaaria õhtu”. Bussisõidule kulus aega kaks tundi, kuid seltskonda see ei häirinud ja kõik jäid rahule. Kohalik söök, vein ja raki. Eelroaks oli salat, mis oli minu jaoks suurepärane. Sellele järgnes praad, mis koosnes sisuliselt poolest kanast ja mille söömine osutus vähemalt minu jaoks keeruliseks ettevõtmiseks. Rikkaliku toidulaua kõrvale aga pakuti rahvatantsu ja diskot. „Despacito´t“ tuli Bulgaarias „kuni oksendamiseni“ kõikidest kõlaritest, kuid sel õhtul suutis dj mind üllatada ja mängida vahelduseks vene keelset varianti pealkirjaga „Spasibo“. Mõnest rahvatantsuliikumisest võttis osa ka meie laua rahvas, sealhulgas mina. Kitsaste teksadega oli keeruline sensuaalseid liigutusi teha ja mul ikka tõeliselt vedas, et püksid üleüldse terveks jäid.
70 leevi eest oli meelelahutust kuipalju. Kõhud täis ja tuju hea. Boonusena sõitis sütelkäija ka meie bussis tagasi.
9. juuli ehk pühapäev oli taas rannapäev. Võtsime päikest, ujusime ning nautisime ilma. Ekstreemsemad käisid mere peal langevarjuga sõitmas. Ma jätsin selle meelelahutusliku osa vahele ja peitsin ennast puude alla päikese eest peitu. Palav oli. Kell 15.00 algas vormel ühe järjekordne etapp ja selleks ajaks olin mina rannast jõudnud pubisse nimega Bierkönig. Telekanal „RTL“ oli seal televiisorikastis kenasti olemas ja näitas ringrajal liikuvaid autosid. Muusikalise tausta põhjal võinuks aga väita, et sattusin saksa ööklubisse, sest valjult käisid taustaks sellised artisitid nagu Dj Ötzi, Hermes House Band, Anthony Modest jne. Keegi Dj Robin käis ka ringi mikrofon käes ja otsis ohvreid, kellega midagi ette võtta. Õhtuti oli selles pubis korralik möll. Ja üleüldse oli üks lärmakamaid kohti seal rannapiirkonnas. Mis kummaline - saksa kõrts. Bulgaaria kultuuri seal rannas just eriti palju ei kohanud.
Sama päeva õhtul toimus ka üks väikene fotosessioon. Riietasime ennast gängsteriteks ja litsideks. Retrofoto tehke Bulgaarias kindlasti võimalusel ära. Juba protsess ise oli omaette lõbus ettevõtmine. Kuigi sel õhtul oli märgata, et vasikatest olid saanud põllul vaikselt kulgevad veised. Vaadati rahulikult heina mäludes ümberringi toimuvat pealt.
10. juulil oli veel viimane võimalus teha tiir peale rannapiirkonnale ja vajadusel mõni meene või asjake koju kaasa osta. Nii mõnigi meist aga otsustas pigem hotellis vedeleda ja suits hambus rõdult vaadet koos külma õllepudeliga nautida. Oli ekstremiste, sest üks hull otsustas endale sel õhtul suure tattoo teha. Rõhk sõnal "suur", polnud mingi väike tekstike. Ütleme nii, et see oli vaatamisväärsus omaette, kuidas suur mees kogu selle protsessi vältel valust värises. Ei tuimestanud ka suur kogus tulivett tema piinasid. Nimetagem seda siis alfaisase rõõmudeks. Tehke järele. Ellu ta igatahes jäi ning tattoo olemas. Kuigi hiljem selgus, et ilus kehamaaling vajas siiski ka Eestimaal pisut lisatuunimist.
Ja peaaegu unustasin. Hotelli bassein ja selle ümber asuvad rannatoolid ning kohalik „Kõik hinnas“ õlu olid kõikidel päevadel seltskonna seas väga populaarsed. Kehakaalu ei jälgitud. Ümar on ka vorm.
11. juulil aga lendasime tagasi Eestisse. Ees ootas tavaline Eestimaa suveilm – sadas vihma.
Mida kokkuvõtvalt asjast arvata?! Hinna ja kvaliteedi suhe on Bulgaarias eestlase jaoks hästi paigas. Kui asju teha hästi läbimõeldult, siis saab üsna odavalt hakkama. Kõik hinnas pakett on mõistlik. Meie jäime kambakesi rahule. Silma jäi siiski palju korralagedust. Kui sõita Varnast rannapiirkonna suunas, siis võiks natuke puid ja põõsaid ohjata, tagamaks imeilus vaade merele. Tõenäoliselt veedan ka edaspidi ühe nädalakese suvel Bulgaarias.
Ja lõpetuseks: „Modest, Modest, Anthony Modest“!
Nb! Reis leidis aset aastal 2017.
Liikumine kodusest mugavustsoonist algas juba 4. juuli öösel kell 01.00. Ega ka enne seda operatsioon „magamine“ just väga hästi ei õnnestunud. Mõtted olid juba kuhugi minema lennanud. Hea, et aru sain, kus ma täpselt viibisin ja telefoni ekraanil olev kell oli sel hetkel üks paremaid sõpru. Sõitsime öösel Tallinna ja varahommikul kell 06.00 käivitas lennuk oma mootorid ja seadis õhku tõustes oma nina Bulgaaria suunas.
Ukraina lennufirma lennuki istmete vahe oli üsna kitsas. Pikematel ja kogukamatel meestel oleks seal istumisega olnud tõsiseid probleeme. Meie kamba keskmine kehavorm oli vastavalt eale selline kergelt ümar, kuid ära me lennukisse mahtusime ja keegi ei virisenud. Märgata oli hoopis suuremat sorti ootusärevust ja lõbusat meelt. Tugevamad tegid „lennuhirmu” vältimiseks ühe kokteili. Mõned suisa kaks - ikkagi lasteta puhkus. Maandudes selgus, et Varnas oli varahommikul vihma sadanud ja päikest saabudes ei paistnud. Kuid vaatamata sellele oli väljas meeldivalt soe ning transfeergi kenasti ootamas. Kui olime oma kohvrid kätte saanud, siis suitsunäljas reisikaaslased tormasid kiirelt oma esimesele Bulgaaria suitsule. Mina olin suitsetamise üle kolme aasta tagasi maha jätnud ja minul polnud kuhugi kiiret. Aga vana tobitajana ma mõistsin väga hästi nende muresid ja sisimas tundsin neile isegi pisut kaasa. Mida pikem lend, seda suuremad mured.
Kuldsed liivad ja hotell „Slavey“ ei olnud lennujaama vahetus läheduses ning ees ootas tunnike bussisõitu. Kaasas oli giid, kes rääkis vahelduva eduga olulistest asjadest nii vene kui inglise keeles. Saime olulist teavet, kus midagi on ja kuhu midagi vaatama minna. Vene keeles kõlas tema kõne arusaadavamalt, kuid inglise keeles oli kordades hullem kui Kimi Raikkonenil ja minister Tõnistel. Igatahes keskmise eestlase kõneoskuse andis kenasti välja. Kriitika kriitikaks, kuid aru ma tema jutust õnneks sain.
Jõudsime kiiresti kohale. Terve kamba registreerimine hotellis oli käkitegu. Eelinfo oli hotelli töötajateni jõudnud ja nad olid oma ülesannete kõrgusel. Ainuke probleemiasetus oli selles, et olime saabunud liiga vara, mistõttu soovitud tube kõigile koheselt ei jätkunud. Kuid ega me ennast ju sellest pisiasjast ometi häirida lasknud.
Tasuta õllekraan oli juba avanenud ja janused turistid Eestimaalt said asuda Bulgaaria võlusid nautima. „Kõik hinnas“ pakett sisaldas endas ka kohalikke jahutavaid ja kergelt uimastavaid jooke ja januga meil probleeme polnud – palav oli.
Päike ilmutas ennast peagi ja minu jaoks selgus kurb tõsisasi, et päikeseprillid ja müts olid selles kliimas hädavajalikud. Lugejal võib tekkida küsimus, et kus olid siis minu prillid ja müts? Eestimaal, olin üks väheseid, kelle reisivarustuseks oli üks tagasihoidlik seljakott väheste asjadega. Oli, mis oli, kuid esialgu pidi ilma hakkama saama. Ma polnud ka ainuke, kelle jaoks päike tundus liiga eredana. Fakt oli aga see, et piltlikult öeldes olid vasikad kesapõllule lahti lastud ja valmis kepslema.
Just niimoodi kepseldes esimesed päevad möödusidki. Igale poole oli vaja kohe minna ja kõike oma silmaga näha ning käega katsuda. Üksjagu oli tegemist sobiva mütsi ja päikeseprillide leidmisega. Nende leidmine ei olnudki kaugeltki nii lihtne ülesanne kui esmapilgul tundus. Kogu rannapiirkond oli üks suur turg ja valikut kuipalju. Järjekindlus viis sihile ning pikkade jalutuskäikude tulemusena ma endale vajalikud esemed lõpuks leidsin.
Esimene päev rannas andis konkreetselt mõista, et päikesekreemita seal maal ikka hakkama ei saa. Merelaine oli sel päeval nii tugev, et murdis isegi minu jalust maha. Murdmise hetk oli vaatajaile üsna kentsakas olnud, sest pea 100 kilone mees lendas suure hooga lainesse. Sealt välja pääsedes tundus, et minu nahakiht oli juurde saanud uue kihi – liiv. Vasikatel oli igatahes lõbus ja magama saadi hilistel öötundidel.
Kirjutasin päikesekreemist? Kolmandal päeval (6.juuli) oli märgata juba esimesi märke päikesepõletusest. Kuid ega see ju turiste häirinud. Päev või kaks päeva varem, kes seda nüüd täpselt enam mäletab, sai kokku lepitud laevasõit Mustal merel. Kuhugi avamerele kahjuks meid ei viidud vaid visati natuke kaugemal lahesopis ankur merre, huvilistele anti kätte õnged ja loodi võimalus ujumiseks. Ma ei mäleta, kas meie kambast keegi kala ka püüdis, kuid ujujaid igatahes oli. Vähemalt kolm eestlasest turisti käisid ennast merevees jahutamas. Sealhulgad mina.
Suurepärane värskendus. Meri loksutas ikka niivõrd mõnusasti, et merehaigus haaras ühe meie seast enda embusse. Hädaline oli vaja kaldale toimetada. Laev võttis suuna sadamasse ja hädaline pääses piinarikkast loksumisest. Sadamas võtsime peale uue, õigemini maha jäänud seltskonna ning läksime merele tagasi. Selgus, et peale võetud inimestel oli olnud kurb saatus. Kõigepealt viidi nad valesse sihtkohta ja siis sattusid nad laevareisi asemel hoopis politseisse. Üles nad lõpuks leiti ja kohale organiseeriti. Seekord tuli koos uute kaaslastega pardale ka väidetavalt omanik ise. Laevale tekkis järjekordne kapten, kes mingil hetkel andis loa ka minul laeva juhtida. Päris uhke tunne oli olla kapten Mustal merel. Kuigi minu jaoks jäi kogu selle laevareisi ajal natuke segaseks asjaolu, et kellel laeva juhtinud isikutest ka tegelikult oli õigus seda alust juhtida?! Kõik jagasid õnneks asja ning tundsin ennast ohutult ja pikalt selle küsimusega oma pead ei vaevanud.
Mingil hetkel pakuti laeval ka süüa ja söögi kõrvale toodi välja nn kapteni viin. Tõenäoliselt oli tegemist rakiga, mis maitses nagu kõige ehedam kodumaine puskar. Janu leevendamiseks oli laeval ka vett ja õlut. Lisaks söögile ja erinevatele karastavatele ja uimastavatele vedelikele oli kohal ka väga värvikas ja internatsionaalne seltskond. Venelased, leedukad, eestlased ja üks eriti koloriitne Kasahstanis sündinud ja Valgevenes elav mees. Oli ka silmailu ja graatsiat, sest üks venelannast laevareisija suutis kala püüdes õnge hoida väga huvitavalt.
Laevasõit oli igatahes minu jaoks üks igati lõbus ettevõtmine ja tulevikus uuesti Bulgaariasse sattudes võtan selle kindlasti uuesti ette.
7. juulil ehk reedel külastasime kaubanduskeskust nimega „Grand Mall“ ja selles asuvaid retro- ja vahakujude muuseume. Sõitsime sinna taksoga, sest nii tundus mugavam, mõistlikum ja kamba peale isegi soodsam. Oli ikka suur kaubanduskeskus. Kui hästi tahta, saanuks seal ära eksida küll. Liftide liikumise süsteemile ei saanud ka meie kollektiivne aju pihta. Lõpuks tundusid trepid ja elevaatorid kindla peale minekuna. Muuseume aga soovitan külastada. Retro muuseumi külastus andis mõista, et neid aegu pole vaja kellegil enam taga igatseda. Lisaks vahvatele autodele oli seal ka igasuguseid tolleaegseid vidinaid- taskulambid, magnetofonid, viinapudelid jne. Oli äratundmisrõõmu küllaga.
Vahakujude muuseumis oleks võinud olla rohkem eksponaate. Natuke lahjaks jäi minu arvates. Kuigi teha pilti koos Robert De Niro ja Al Pacinoga oli vahva. Muidugi lisatasu eest. Huvitaval kombel olin mina mehena vist üks vähestest, kes antud kaubanduskeskusest midagi kaasa ostis. Mingis mõttes üllatav, arvestades asjaolu, et pool kambast olid naised. Järelikult oli tegemist väga hea seltskonnaga, kes ei põdenud suuremat sorti tarbimishaigusi.
Tagasisõit taksoga oli aga omaette elamus. Päevi näinud Daewoo, millel olid amordid läbi, pidurid kahisesid ja sõites oli korduv rehvide vilisemine täiesti tavaline nähtus. Oli selline vilisev, kõikuv ja kahisev liikumine. Mingil ajahetkel oleks isegi ühele teisele autole tagant sisse sõitnud. Kindlasti mängis seal olulist rolli fakt, et sõitsime tipptunni ajal Varnast tagasi hotelli. Mind üllatas aga asjaolu, et taksojuhtidele vist ei kehtinud seal mitte mingisuguseid kiirusepiirangud. Liiguti nagu täiesti oma maailmas. Igatahes olid kõik hotelli jõudes õnnelikud ja suitsetajad vajasid miskipärast kiiremas korras sigaretti. 22 leevi eest oli teravat elamust kuipalju.
7. juulil oli ühel isikul meie seltskonnast ka sünnipäev ja õhtused tunnid möödusid mööda tänavaid seigeldes ning lõppes kohas nimega „The White Lady”. Uskumatult maitsvad kokteilid, mõistlik hind ja hea seltskond. Tulevad siin meelde sõnad: „What happens in Las Vegas, stays in Las Vegas“.
8. juulil saime osa üritusest „Bulgaaria õhtu”. Bussisõidule kulus aega kaks tundi, kuid seltskonda see ei häirinud ja kõik jäid rahule. Kohalik söök, vein ja raki. Eelroaks oli salat, mis oli minu jaoks suurepärane. Sellele järgnes praad, mis koosnes sisuliselt poolest kanast ja mille söömine osutus vähemalt minu jaoks keeruliseks ettevõtmiseks. Rikkaliku toidulaua kõrvale aga pakuti rahvatantsu ja diskot. „Despacito´t“ tuli Bulgaarias „kuni oksendamiseni“ kõikidest kõlaritest, kuid sel õhtul suutis dj mind üllatada ja mängida vahelduseks vene keelset varianti pealkirjaga „Spasibo“. Mõnest rahvatantsuliikumisest võttis osa ka meie laua rahvas, sealhulgas mina. Kitsaste teksadega oli keeruline sensuaalseid liigutusi teha ja mul ikka tõeliselt vedas, et püksid üleüldse terveks jäid.
70 leevi eest oli meelelahutust kuipalju. Kõhud täis ja tuju hea. Boonusena sõitis sütelkäija ka meie bussis tagasi.
9. juuli ehk pühapäev oli taas rannapäev. Võtsime päikest, ujusime ning nautisime ilma. Ekstreemsemad käisid mere peal langevarjuga sõitmas. Ma jätsin selle meelelahutusliku osa vahele ja peitsin ennast puude alla päikese eest peitu. Palav oli. Kell 15.00 algas vormel ühe järjekordne etapp ja selleks ajaks olin mina rannast jõudnud pubisse nimega Bierkönig. Telekanal „RTL“ oli seal televiisorikastis kenasti olemas ja näitas ringrajal liikuvaid autosid. Muusikalise tausta põhjal võinuks aga väita, et sattusin saksa ööklubisse, sest valjult käisid taustaks sellised artisitid nagu Dj Ötzi, Hermes House Band, Anthony Modest jne. Keegi Dj Robin käis ka ringi mikrofon käes ja otsis ohvreid, kellega midagi ette võtta. Õhtuti oli selles pubis korralik möll. Ja üleüldse oli üks lärmakamaid kohti seal rannapiirkonnas. Mis kummaline - saksa kõrts. Bulgaaria kultuuri seal rannas just eriti palju ei kohanud.
Sama päeva õhtul toimus ka üks väikene fotosessioon. Riietasime ennast gängsteriteks ja litsideks. Retrofoto tehke Bulgaarias kindlasti võimalusel ära. Juba protsess ise oli omaette lõbus ettevõtmine. Kuigi sel õhtul oli märgata, et vasikatest olid saanud põllul vaikselt kulgevad veised. Vaadati rahulikult heina mäludes ümberringi toimuvat pealt.
10. juulil oli veel viimane võimalus teha tiir peale rannapiirkonnale ja vajadusel mõni meene või asjake koju kaasa osta. Nii mõnigi meist aga otsustas pigem hotellis vedeleda ja suits hambus rõdult vaadet koos külma õllepudeliga nautida. Oli ekstremiste, sest üks hull otsustas endale sel õhtul suure tattoo teha. Rõhk sõnal "suur", polnud mingi väike tekstike. Ütleme nii, et see oli vaatamisväärsus omaette, kuidas suur mees kogu selle protsessi vältel valust värises. Ei tuimestanud ka suur kogus tulivett tema piinasid. Nimetagem seda siis alfaisase rõõmudeks. Tehke järele. Ellu ta igatahes jäi ning tattoo olemas. Kuigi hiljem selgus, et ilus kehamaaling vajas siiski ka Eestimaal pisut lisatuunimist.
Ja peaaegu unustasin. Hotelli bassein ja selle ümber asuvad rannatoolid ning kohalik „Kõik hinnas“ õlu olid kõikidel päevadel seltskonna seas väga populaarsed. Kehakaalu ei jälgitud. Ümar on ka vorm.
11. juulil aga lendasime tagasi Eestisse. Ees ootas tavaline Eestimaa suveilm – sadas vihma.
Mida kokkuvõtvalt asjast arvata?! Hinna ja kvaliteedi suhe on Bulgaarias eestlase jaoks hästi paigas. Kui asju teha hästi läbimõeldult, siis saab üsna odavalt hakkama. Kõik hinnas pakett on mõistlik. Meie jäime kambakesi rahule. Silma jäi siiski palju korralagedust. Kui sõita Varnast rannapiirkonna suunas, siis võiks natuke puid ja põõsaid ohjata, tagamaks imeilus vaade merele. Tõenäoliselt veedan ka edaspidi ühe nädalakese suvel Bulgaarias.
Ja lõpetuseks: „Modest, Modest, Anthony Modest“!
Nb! Reis leidis aset aastal 2017.