Juba eos räägitakse võitjast ja nn kohustuslikust valikust nende kahe erakonna vahel. Eesti vabariigi president Alar Karis aga ütles tabavalt: „Eesti parlamendivalimised ei ole duell, sest duell on kahevõitlus. Mina ei ole nõus pidama riigikogu valimiste kampaaniat ja valimisi kahe erakonna duelliks, kus teised erakonnad jäävad sekundantide rolli. See oleks valijate valikut pisendav ja valimisi moonutav käsitlus.“
Jüri Adams aga juhtis 2. novembri Postimehes tähelepanu asjaolule, et tegelikult määravad Eesti tuleviku pigem need hääled, mis antakse muude nimekirjade kandidaatidele. Ärge laske ennast häirida, sest Eesti tuleviku võti ei peitu kahe erakonna sisutus vastandumises.
Kas katteta lubadused või pikem plaan?
Miinimumpalga tõusu juttu saavad rääkida ainult need poliitikud, kes pole ettevõtlusega üleüldse kursis, sest ettevõtjad on täna asetatud üsna keerulisse olukorda, kus tootmissisendite hinnatõusu tõttu pole palgatõus alati võimalik.
Rahandusministeerium analüüsib tõenäoliselt ka sel korral valimisprogammides jagatud lubadusi ja nende maksumust. Siis saame väga selge vastuse, kes erakondadest tahavad riiki pankrotti ajada ja kes mitte. Loomulikult tuleb alati jälgida ka seda, kas kulukal valimislubadusel on hetkeline mõju või on sellega seoses mõni suurem plaan, mis toob aastate jooksul kaasa olulise arenguhüppe.
Seniks aga ärge laske ennast segada populistlikest sõnumitest ja priiskavatest lubadustest. Elame demokraatlikus ühiskonnas, kus meil kõigil on valikutevabadus ja -rohkus. Valimistel on olemas väga selged positiivsed alternatiivid ja kahe suure asemel peab toetama hoopis teisi erakondi.
Valimiste põhiküsimus, ei ole küsimus omaette. Oluline on minna valima ja langetada seal parim võimalik otsus. Peale viiendat märtsi saame aga kõikidele küsimustele vastused.