Plaan kärpida riigi kulusid kõlab iseenesest mõistlikuna. Igasugune priiskamine peabki lõppema – nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Kuid kasutades joonlauda, ei ole tulemus just kõige mõistlikum. Peab pilgu peale heitma ka planeeritavatele investeeringutele ja esitama selge küsimuse, kas praeguses kriisiolukorras on need ikka vajalikud ja siinse elanikkonna huvides või esindavad ühe kliki majandushuve.
Kogu kärpeplaan on andnud hea ülevaate valitsuse prioriteetidest ja uskuge mind, need pole lapsed ja nende tulevik, vaid betoon ja Excel.
Eesti ja Soome majandusruumi ühendamine tunneliga kõlab muidugi uhke mõttena. Tegemist on puhtalt Talsingi või Hellinna projektiga, mis puudutab peamiselt kahte suurlinna. Esitan siin retoorilise küsimuse: mis on sellest tunnelist kasu Lõuna-Eestis elaval inimesel? Kas mitte ei kasva seetõttu veelgi lõhe Tallinna ja selle ümbruse ning ülejäänud Eesti vahel? Kuidas aitab see kaasa terve Eesti regionaalpoliitilisele arengule?
Investeeringud on loomulikult vajalikud, kuid need ei tohi tulla meie tuleviku arvelt. Vaadates planeeritavad otsuseid, on märgata uue betooniajastu algust Eestis.
Uskumatuna aga tundub valitsuse plaan riigi kulude kärpimise nimel minna laste huvitegevuse toetuse kallale. Kas kriisi ajal on tõesti õige asetada lapsevanemad keerulisse olukorda ning võtta sissetulek huvitegevuse pakkujatelt? Paljudel lastel kaob ju niimoodi üleüldse võimalus huvitegevusega tegeleda, samas on huvitegevus üks võimalusi peredel vaimset heaolu ja tasakaalu hoida.
Väga alatu võte on omavahel vastandada huvitegevuse rahastamise vähendamine poole võrra ja õpetajate palgatõus. Sellega solvati lisaks lastele ja lastevanematele ka õpetajaid. Õpetajate palgatõusu raha ei saa tulla laste huvitegevuse arvelt, vaid näiteks kõrgemate riigiametnike palgatõusu pidurdamise toel. Poliitikud võiksid anda oma kärpekavas isiklikku eeskuju.
Valitsus on otsuseid tehes ära unustanud Eestis elava inimese, kes on, hambad ristis, üritanud kuidagi hakkama saada. Miks puudutavad meie põhivaidlused ning investeeringud ainult ehitisi? Äkki keskendume hoopis inimeste hakkamasaamise küsimustele, haridusele ja laste tulevikule? Meie president Kersti Kaljulaid ütles vabariigi aastapäeval Paides ühe väga hea lause: «Betoon ei ole kultuurikandja, inimesed on.» Mina olen inimene.