Mis on roboti maailmavaade

Seadistasin niimoodi, et kaks korda nädalas on neil võimalik olla loominguline. Muidugi intiimsetel hetkel oli neil kõik asjad keelatud. Ainus kohustus oli jälgida toatemperatuuri. 

Istusin toolile, võtsin kohvitassi ja ootasin huviga, mida tuppa lubatud sekretär mulle täna räägib. Unustasin mainida, et Peakilp on inimsuuruses ja inimese sarnane robot, kes on mu koduhoidja. Kas ma ütlesin just sõna "Kes"?! Sekretär astus sisse ja luges ette tänase päevakava ning hoiatas, et oht on koosolekule hilineda. Kiitis särgi valikut ja ütles, et Vabaerakonna juhatusele see meeldib. Peakilp tegi mingi imeliku liigutuse. Avaldas vist tänu komplimendi eest või punastas roboti keeles? Saa nüüd aru. Sõitsin ise, sest ise hakkama saav kodanik on endiselt minu jaoks oluline ning erakond hoiab seda vana tava endiselt au sees. Ok, Talvik laseb autol vahest ise sõita ja teeb samal ajal piipu ning Herkel loeb ajalehti. Isesõitvad autod on tänapäev. Karistusseadustikust on kadunud isegi üks väärtegu, mis käsitles alkoholijoobes sõitmist. Samuti on autode arv oluliselt vähenenud, sest autod on pidevalt liikumises. Digitaalsed platvormid ja erinevad rakendused on viinud turu osapooled omavahel kokku ning asjad ei seisa niisama. Parkimisprobleemid on minevik. Hea, et Vabaerakond sai valijatelt mandaadi viia läbi olulised reformid Eestis ja riik läks õigel ajal kõikide uuendustega kaasa.

Muidugi, ka sekretär oli robot. Niimoodi ma teda kutsusin, kuid tal oli palju rolle – sekretär, meelespea, seltsiline, stilist. Teda oli keeruline valida. Eelistasin Skype loojate uut robotit. Ikkagi Eesti asi. Muidugi, google’i oma nägi ilusam välja. Ah, mis sellest. Huvitav, kas ta mõtteid oskab lugeda? Arvestades tema reaktsioone ja vastamise kiirust, jääb vahest küll selline mulje. Rohkem roboteid mul polnud. Robotimaks on päris kõrge ja ma ise eelistan võimalikult palju inimestega asja ajada. Palusin tal vaikida. Tahtsin sõites muusikat kuulata.

Täna oli igasuguseid mõtteid peas. Analüüsin robotite käitumist. Robotite omavaheline suhtlemine oli väga piiratud. Tagasisidet kuhugi internetis asuvasse pilve või tootjale oli keelatud saata ja info kogumine oli piiratud. Põhimõtteliselt olid nad võrgust välja lülitatud. Sekretär oli ainukesena võrgus, kuid võis edastada ja salvestada ainult lubatud infot. Sellepärast ta uksekella lasebki ja minuga ühe katuse all ei ole. Küll aga Peakilbi imelik liigutus jättis mulje, et mingit infot nad seal omavahel siiski vahetasid. Mõttekäik jätkus. Huvitav, kas tehisintellektil saab olla maailmavaade? Kas ta saab selle leidmisele kaasa aidata? Nimelt. Kui anda näiteks robotile käsklus analüüsida Eesti meedias ilmunud Vabaerakonnaga seotud (või meie autorlusega) artikleid, siis peaks ju selle põhjalt saadava info tulemusel olema võimalik genereerida maailmavaade või siis vähemalt tonaalsus. Samal põhimõttel töötavad näiteks meediamonitooringu programmid. Enim kasutatavad märksõnad, kontekst ning tonaalsus annavad selleks materjali küll. Ühel toredal hommikul ma sellise korraldusega lagedale tulin ja sain üllatavaid vastuseid.

Vahepeal peatusin ja võtsin peale Herkeli ja Talviku. Peale viisakusavaldusi ja tervitusi minu mõttelend jätkus. Hea on, et robotile ei saa juurde programmeerida tundeid, mis on, ma arvan ka üks põhjustest, miks neil maailmavaadet pole. Tal pole tundeid ja tal pole sisemisi väärtuspõhimõtteid. Nüüd tekkis dilemma iseendaga. Mingid väärtuspõhimõtted on sisestanud tootja ja nii mõndagi saan ise seadistada. Saan ju luua maailmavaate. Aga olgu, üks näide: Mari ootab põnevusega valimispäeva, et anda oma hääl kauaaegsele lemmikule X erakonnale. Valimispäeva eelõhtul aga näeb Mari selle sama X erakonna liiget poolt tegemas midagi eriti tobedat ja Mari vihastab. Järgmisel, valimispäeva hommikul, läheb Mari hääletama küll aga sellest pahast tundest hääletab ta hoopis meeldivuselt järgmise- Y erakonna poolt.
Tundeid, mis on kogu selle kompoti aluseks, ei saa ju programmeerida. Tunded on instinktiivsed ning instinktid ei saa olla kunagi midagi tehnilist ja ettenägematut. Instinktid on seotud ajutegevusega, mis on sügavalt bioloogiliste ja psühholoogiliste protsesside tulem. Huvitav, kas mõni algortim ka selle küsimuse kunagi lahendab?

Sekretär sekkus minu mõttemaailma ja ütles, et peame koosoleku teemal infot vahetama. No ei meeldinud mulle see mõte, kuid kui vaja, siis vaja. Teemad, mis päevakorras olid, puudutasid robotite õigusi ja plaan oli veelgi piirata nende kasutamist nii mõneski valdkonnas. Sekretär vuristas ette kõik positiivsed näited, miks seda kõike tegema ei peaks ja et inimeste jaoks on ohutum, kui asjad jäävad nii nagu on. Samas ongi probleem selles, et inimesed ise ei oska oma roboteid seadistada ja seetõttu on aset leidnud kummalisi juhtumeid. Ja muidugi robotite omavahelise suhtlemise küsimus oli ka üks osa vestlusest. Robotite suur tulemine lõi maailma sassi. Kõigepealt võeti nad suure hooga kasutusele, kuid siis toimus teatud normaliseerumine ja mõisteti, et nende rolli peab teatud valdkondades piirama. Muidugi leidis aset ka ridamisi kummalisi tehisintellektide ja inimeste vahelisi konflikte, mis päädisid sellega, et nii mõnigi masin lülitati igaveseks välja ja läks vanarauaks. Õnneks - Terminaatorit ei tekkinud. Lõpuks piirati oluliselt robotite õigusi ise mõelda ning algortime muuta. Ja siin minu kõrval ta siis targutas. Tuletas mulle igasuguseid asju meelde. Seda muidugi ka, et ma peale koosolekut õigeks ajaks tööle jõuaksin.

Muideks, tööjõuturg on väga paindlik. Töötan poole kohaga kahes ametis. Üks ametipost on selline, kus saan anda oma panuse ühiskonna hüvanguks. Külastan kahte vanemaealist nende kodudes ja pakun neile seltsi. Lähedasi neil pole ja inimlik seltskond on teretulnud. Hoolduskindlustuse kasutuselevõtt on garanteerinud väärika vananemise.

Põhimõtteliselt võiksin ka ühes kohas töötada, sest peale pikki vaidlusi on kehtestatud kodanikupalk. Kodanikupalga tulek oli omaette ooper, sest see sõltus otseselt tehnika arengust ja riigireformist. Analüüsiti, arutleti, vaieldi. Kogu protsess võttis aega aastaid. Hirm, et kodanikupalk muudaks inimesed laisaks, oli alusetu. Kooskõlas tehnika arenguga sai sellest hoopis toode, mis tõi inimeste näole naeratuse tagasi. Nälga ei tunne riigis enam keegi. Tehnika arengu tulemusena on kulutused elamisele ka oluliselt vähenenud. Väga palju asju on jagatavad. Alustades autodest, jalgratastest, lõpetades korteritega. Lastehoiuga pole mingit probleemi. Inimesed annavad rõõmuga midagi ühiskonnale tagasi. Stressitase on ühiskonnas madal. Pere on au sees. Muidugi - unustasin mainida, et kodanikupalka saades peadki midagi ühiskonna hüvanguks tegema. Kasvõi koolis abiõpetaja olema. 

Aga, mulle meeldib ise toimetada. Ja siis piuksus robot jälle midagi. Olin liiga mõttesse vajunud ja ei kuulanud, mida ta rääkis. Nimelt - ta oli vahepeal läbi analüüsinud kõik Vabaerakonna väljaütlemised ja artiklid seoses robotite õigustega. Üks ülimalt hea omadus, mis aitab väga palju väärtuslikku aega kokku hoida. Kuulsin tema viimast lauset, mis järjekordselt õigustas robitite suuremat kasutust. Siis tabasin ennast mõttelt, et kas see on roboti enda maailmavaade ja seisukoht või on tootja enda toodete paremaks turundamiseks sinna reklaami sisse kodeerinud. See ei ole esimene kord, kus ma nuputan tema, kui asja olemuse üle. Ja siis ütles robot järgmist : “Varsti on on erakonna sünnipäev.”

Jõudsime kohale, minuga koos väljusid autost ka Talvik ja Herkel. Auto läks aga teisi sõidutama.