Tean julgelt väita, et põhjus on kogukondade rahulolematus erakondade tegevusega. Aktiivsemad kogukonna liikmed ei soovi vaadata asju kõrvalt ning asuvad tegutsema. Tartus on ehe näide eelmised kohaliku omavalitsuse volikogu valimised, kui volikokku pääses suisa kaks valimisliitu. See oli väga selge signaal, et stabiilne ja igavene linnavõim polnud enam kõikidele vastuvõetav. Tänavu kandideeris Tartu linnavolikokku juba kolm valimisliitu. Järelikult läheb linna käekäik väga paljudele inimestele korda ja ollakse valmis muutuste nimel ise kandideerima. Inimesed tahavad osaleda, kogukonnad soovivad kaasamist otsustusprotsessidesse. Järelikult on tekkinud tugevad kogukonnad, kes soovivad rohkem kaasa rääkida, soovivad suuremat otsustusõigust neid puudutavas. Erakondlik käsuliin saab oma esimesi hoope helladesse kohtadesse. Oluline, et valimisliitudes teevad koostööd mitme eri taustaga linnakodanikud, näiteks valimisliidus Tartu Heaks on koos aktiivsed seni organiseerimata kodanikud, endised vabakundlased, Isamaalise Tartu Kodaniku liikmed, rohelised, vabaerakondlased ja IRLikad. Kõik andsid nii programmi kui valimiskampaaniasse oma panuse.
Räägime valimisliidu vastutusest
Seltsingu tegevus on kenasti reguleeritud Võlaõigusseadusega, valimistega seotud küsimused Kohaliku Omavalitsuse Volikogude Valimise Seadusega ning vastutusega seotud küsimused Erakonnaseadusega. Valimisliit on aruandekohustuslik erakondade rahastamise järelevalve komisjoni ees. Valimisliitu ja erakondi võrreldes torkab silma üks oluline erinevus – valimisliit võib tulu saada üksnes annetustest, kuid erakonnad kasutavad riigi eraldisi, liikmemaksu ja võivad tulu saamiseks teha tehinguid oma varaga. Valimisliidu võimalused on piiratud ja poliitiline konkurents pole avatud. Vastupidi nn „kahe tooli seadus” teeb poliitilise konkurentsi valimisliitude jaoks veelgi keerulisemaks, sest peibutuspardid on erakondade poolt saadetud kogukondade esindajatelt hääli ära võtma. Valimisliitlased teevad üldjuhul kampaaniat iseenda raha eest ja oma isikliku vaba aja arvelt. Hea on, kui mõnel valimisliidul on toetajaid, kes valimisliitlastele lisaks annetusi teevad. Uskuge mind, kui oled oma raha üritusse panustanud, siis hoiad silma ka peal sellel, kuidas vastavat raha reaalselt ja sihtotstarbeliselt kasutatakse. Raha ei loobita kalli välireklaami peale ega tehta reklaame suure ajalehe esikaanel. Kui mõni valimisliit on selleks võimeline, siis on neil kuskil väga helde toetaja.
Moraalne vastutus
Valimisliidu tekkimine näitab kogukondade soovi neid puudutavates küsimustel kaasa rääkida. Nad tulevad ja kaovad, kuid on juba edastanud oma sõnumi. Kui hästi läheb, osalevad nad valitsemises ja kannavad samamoodi vastutust nagu erakonnad. On siiski ainus vahe – kui valimisliit eksib, siis neid inimesi enam tagasi ei valita. Erakondade vastutus on aga kollektiivne ja kaootiline. Peale valimisi moodustub uus koalitsioon ja elu läheb edasi. Kas keegi on tähele pannud viimaste aastate jooksul, et keegi erakondadest on võtnud mõne skandaali puhul poliitilise vastutuse?! Annan mõne märksõna – Estonian Air, Tallinna Sadam, Eesti Raudtee jne. Nimekiri saab olema väga pikk. Vastutajaid aga pole mitte kusagil.
LahendusedKas on olemas häid lahendusi? Jah, on. Tuleb avada poliitiline konkurents, tagada kõigile võrdsed võimalused kandideerimiseks. Kaotada peibutuspartlus, vähendada erakondade rahastamist, muuta valimisseadusi, Vabaerakond on pakkunud lahendusi terve demokraatiapaketi näol. Ainus takistus näib olevat aga kartellierakondade soovimatus olemasolevat olukorda muuta. On märgata, et kuskil kardetakse tugevaid kogukondi ja ise otsustamise õigust. Ise hakkama saav kodanik aga ei allu erakondlikule käsuliinile ja seisab ise oma huvide eest.