Täpselt nendele teemadele juhtis Vabaerakond tähelepanu oma augustikuu esinduskogu poliitilises avalduses. Juba 2019 aasta mais kutsusime valitsust üles austama ühiskondlikku lepet ja teadusrahastuse kohta käivat eelarvestrateegia punkti uuesti üle vaatama. Teadusrahastuse kinnikülmutamine on suureks löögiks teadus- ja arendustegevuse elujõule ning Eesti arengule tervikuna, mille tagajärjed on ettearvamatud.
Võibolla suurim vahe meie seisukohtades seisneb selles, et pooldame valitsuse pensionireformi. Samuti valitsuse põhjendatud algatust vähendada kulutusi ministeeriumite haldusalades. Vabaerakond on alati rõhutanud vajadust riigi kulude oluliseks kokkuhoiuks. Avaliku sektori töö on vaja paremini korraldada ja riigi valitsemise kulusid ning tegevusi optimeerida.
Teine oluline vahe on aga meie retoorikas, sest oma avaldustes ning arvamustes oleme olnud konstruktiivselt kriitilised ja pakkunud välja ka lahendusi. Näiteks kui räägime maksupoliitikast, siis Vabaerakonna programmiline seisukoht on, et maksustada tuleb eelkõige suurettevõtete tulu ja omakapitali, mitte töötamist ja väikeettevõtlust.
Lugedes Kaja Kallase arvamust, siis seal on palju sisulisi tähelepanekuid, kuid puuduvad lahendused ja ettepanekud. Oleks hea lugeda, mida nemad tegid ja teeksid valitsuses olles teistmoodi.
Küll aga erilist tähelepanu tekitas arvamusloos järgmine lõik: “Eelarve koostajatel puudub pikk plaan, suund ja arusaam, mis saab Eestist tulevikus. Me kõik teame, et tulevikus vähenevad Eestile eraldatavad Euroopa Liidu investeeringurahad. Mõistlik oleks, et hakkame selle peale varakult mõtlema. Aga seda muret me eelarves ei näe. Me näeme hoopis seda, et EL raha sisse üritatakse peita riigi püsikulusid. See on vastutustundetu ja hammustab meid valusalt tagasi tulevikus.”.
Euroopa Liidu investeeringurahadele on Vabaerakond eesotsas Kaul Nurmiga tähelepanu juhtinud juba pikemat aega. Just Reformierakonna valitsuse ajal jättis Eesti riik taotlemata Euroopa Liidus lubatud erandit Eesti majandusterritooriumi kaheks jagamiseks toetuste mõttes. Paljud EL-iga liitunud riigid (näiteks Tšehhi, Poola, Ungari, Sloveenia ja Slovakkia) on jaganud oma riigi territooriumi mitmeks eraldi majanduspiirkonnaks eesmärgiga aidata riigi vähemarenenud piirkondi EL-i keskmisele kiiremini järele. Erandi taotlemine loonuks/loob eeldused majanduse arenguks väljaspool Tallinna ja selle lähiümbrust, tugevdades nii Eesti majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust. Lihtsamalt öeldes teeb vastav erand elu võimalikuks ka väljaspool nn kuldset ringi ja on oluline meede regionaalarengu seisukohalt.
Miks oli/on see jagamine oluline? Nimelt võtab EL struktuurifondide toetuste jagamisel liikmesriikidele aluseks nende SKT-le elaniku kohta kolmes eraldi kategoorias – vähemarenenud piirkond, üleminekupiirkond ja arenenud piirkond. Tänu nn kuldsele ringile (Tallinn ja selle lähiümbrus) hakkab Eesti finantsperioodil 2021–2027 kuuluma üleminekupiirkonda, mis toob kaasa 15% -lise omafinantseeringu kasvu 45%-ni. Ehk väga paljud kohalikud omavalitsused ei suuda tulevikus endale lubada EL toetusi. Miks jäeti vastav võimalus Reformierakonna valitsuse poolt kasutamata?
Lähtudes eeltoodust võib esitada ühe lihtsa küsimuse. Kas Reformierakond on oma valitsusperioodil käitunud vastutustundetult või mitte?