Mis on geim? Eesti õigekeelsusussõnaraamatu kohaselt tähendab geim mängujärku võrkpallis või tennises. Aga ma ei kirjuta siin täna spordist. Vabaerakonna jõulupeol olid päkapikud minu vastu helded ja tõid mulle kingituseks Anders de la Motte raamatu pealkirjaga „Geim”. Raamat oli kaasaegne, inglise keelsetest väljenditest kubisev ning piisavalt põnev, et kiiresti lõpuni lugeda. Raamat jäigi kenasti öökapile paremaid aegu ootama ning tema roll tundus olema selleks korraks lõppenud. Aga....
13. märtsil edastas Karlova kooli sotsiaalpedagoog veebikonstaabel Andero Sepa ja Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna juhataja Eve Libliku koostatud pöördumise lapsevanematele, mis kandis pealkirja „Kui rong lähenes, hüppas poiss teisele poole rööpaid!” Laste seas levivad väga ohtlikud mängud. Ma kopeerin siia teksti kirjast: „Sõiduteedel mängitav mäng „Jookse või sure“ sisu on joosta liikuva sõiduki eest võimalikult lähedalt üle tee, kogudes iga filmitud „etteaste“ eest punkte. Sotsiaalmeedia vahendusel levivatest mängudest on üks ohtlikumaid „Sinine Vaal“, „Blue Whale“ või „Синий кит". Mängus osalemine on laste jaoks lihtne – sotsiaalmeedias tuleb postitada teemaviide #bluewhale, #iminthegame või midagi sarnast. Seejärel võtab võõras inimene teemaviite postitanud lapsega ühendust. Võõras suhtleb lapsega interneti teel ning läbi hirmu ja ähvardamiste kontrollib tema käitumist. Lapsele antakse ülesandeid, kus ta peab end vigastama, täitma ohtlikke ülesandeid või ärkama öösel, et vaadata häiriva sisuga videoid. Tavaliselt kästakse noorel lõigata või kriimustada käele või jalale sinivaala kuju.”
Täitsa hirmuäratav! Sisestades oma brauseri otsingumootorisse „Jookse või sure“ leiab sealt nii mõnegi vaste: 9. märtsil mängiti mängu Kuressaares ja 12. märtsil Paikusel.
Tulen nüüd tagasi kirjutise alguse juurde. Olles lugenud vastavat
ametnike poolt saadetud teadet, hakkas raamat nimega „Geim”
minu peas uut elu elama. Täiskasvanutele mõeldud
mäng oli sattunud raamatust lastele mängimiseks. Lugege mainitud raamat läbi ja mõistate paremini tagamaid. Kirjutan
siia mõned lõigud raamatust:"Õnnitlen, HP! Sooritasid edukalt kolmanda ülesande, mis annab 700 punkti. Peale selle otsustasin anda sulle väljapaistva tegevuse eest 100 lisapunkti. Filmiklipp on valmis 23. minuti pärast. Tervitades Mängujuht." ja "Kui HP juhised lõpuks kätte sai taipas ta, et seekordne ülesanne on varasematest tunduvalt raskem. Vahelejäämise võimalus oli täiesti arvestatav, ja kui see juhtub, tekivad tal õiguskaitseorganitega suuremad probleemid kui mingi kustunud valgussildi, spreivärviga rikutud ukse või mõne lahtikeeratud rattapoldi pärast. Seekordne oli some serious shit...."
Mänge on igasuguseid. Alles siin kõik mängisid pokemoni, mis tõi kaasa nii mõnegi reaalse ohvri. Sarifilmid nagu „Näljamängud” ja „Labürindijooksja” on noorte jaoks huvitavad ja populaarsed. Rääkimata igasugustest vägivaldsetest arvutimängudest. Ja lõpuks jõuamegi selle sajandi imevidinani – nutitelefon. Millised võimalused! Mõelge vaid, ühe hetkega on terve maailm teie peos ja teise käe sõrmega saad kõike seda liigutada. Info tuleb uksest ja aknast sisse. Isegi mina täiskasvanuna olen aeg-ajalt suures infotulvas. Nutiajastu ja ligipääs infole on tegelikult väga hea ja oluline nähtus. Suur Vend seda ei dikteeri ja saame valida, mida tarbime. Kuid kas igaüks suudab kogu seda müra filtreerida ja õigeid järeldusi teha? Teha vahet olulisel ja mitteolulisel. Siiralt kahtlen selles. Noored on juba oma loomuses uudishimulikud ja riskialtid ning kompavad erinevaid ühiskonna poolt seatud piire. Täiesti loomulik, sest niimoodi avastatakse maailma ja õpitakse seda tundma. Lisage sinna veel kambavaim ja lähebki tegutsemiseks. Tuletage nüüd kasvõi korraks oma lapsepõlve meelde ja esitage endale järgmine küsimus: „Mitu ohtlikku lollust ma tegelikult tegin ja palju nendest vanemad teada said?” Mitu juhtumit siis kokku tuli? Kas vanemad üleüldse midagi teadsid? Kindlasti on meie seas inimesi, kes olid lapsepõlves tublid ja lollustest osa ei võtnud. Kas olid vanemad teinud head selgitustööd või tajuti ohte loomulikust intelligentsist.
Mida ma öelda tahan?! Lapsed on lapsed. Filmid, mängud ja nutiajastu on tänapäeva lapse igapäevane loomulik osa. Suurest uudishimust, põnevusest ja teadmatusest võib aga nii mõnigi laps mängu lõksu langeda. Kuid reaalne elu ja nutiajastu on siiski kaks eri asja. Vaja on lihtsalt jälgida, mida laps teeb ja mis toimub nutitelefonis. Mis on kõige tähtsam, lapsega suhelda ja teda kuulata. Ja igapäevase selgitustööga on lapsevanemad kindlasti kõik hästi kursis. Samuti peab olema tähelepanelik iseenda ümber toimuva suhtes, et mitte elada ükskõiksuse vabariigis.
Olge tähelepanelikud!