Maailm on pidevas muutumises ja Eesti Vabariik seisab aina uute väljakutsete ees, mida toob kaasa vähene sündivus, inimeste eluea pikenemine ja tehniline areng. Julgeolekuküsimused on alati aktuaalsed ja välispoliitilistes küsimustes peab riik olema arukas ja järjekindel ega liialt lootma oma kuuluvuse üle erinevates organisatsioonides. Edukas on ainult see riik, kes suudab väljakutsetele vastata ja leida enda jaoks sobivad lahendused. Ühiskonna edukaks toimimiseks on vaja oma territooriumil kehtivaid mõistlikke ja õiglaseid reegleid ning lahendusi.
Eesti areneb ja on tehtud palju olulisi asju, mille üle võib uhkust tunda. Täna julgen aga väita, et riik on kaugenenud inimesest, kuid nõuab neilt järjest rohkem. On reegleid ja lahendusi, mis pigem suurendavad halduskoormust ja bürokraatiat. Maksusüsteem ei ole inimeste ja ettevõtete sõbralik ega soodusta paremat maksulaekumist ja on tekitanud olukorra, kus nende maksmine ei ole ausasi. Kõrvaltvaatajale tundub, et valitsejad seisavad sageli hoopis mingi kitsa ringkonna huvide eest. Korruptsioon on aina rohkem nähtav igapäevaelus. Võimu nimel tsentraliseeritakse riiki ja tehakse kõik selleks, et piirata poliitilist konkurentsi. Riigi tasandil tehakse endiselt otsuseid põhimõttel, et peale meid tulgu või veeuputus.
Valdur Mikita tabas väga hästi ära 25. veebruaril 2017. a Postimehe artiklis „Läänemeresoomlase viimane karje” ühe olulise vastuolu: „Kõige suurem vastuolu praeguse riigitunnetuse juures ongi see, et oleme ehitanud oma riiki aiva Euroopa mudeli järgi, kuid rahvas on suuresti jäänud läänemeresoomlaseks. Seepärast ei tahagi paljud inimesed midagi kuulda raiemahtude suurendamisest ja Rail Balticust.” ja lisas veel ühe olulise argumendi „Teisest küljest hakkab suur maailm ringiga tagasi jõudma igiammuse mõtteni, et ka üksik metsatee, tühi mererand või vaikushetk tähtede all on hindamatu osa maailmakultuurist”.
Krista Aru aga väitis 2. aprillil Pärnus loomerahva pleenumil järgmist: „ ...meil oleks vaja oma vaim uuesti sirgu ajada ja öelda, et jah, see ilus, uhke, väga tubli Euroopa riik on meil valmis, aga sellest on vähe. Sellest hästi töötavast Euroopa riigist, ei jätku meile. See on natuke hingetu. Ja pole seda, ei läänemeresoome ega ka metsade vaimu. Selles ei ole seda hinge ja seda me sellisena ei taha... ”.
Mihkel Mutt on öelnud: „Olgem eurooplased, kuid jäägem eestlasteks”. Oleme suures eufoorias hakanud unustama oma algupära. Kõik lahendused ei saa tulla Euroopast ja tark rahvas leiab vajadusel ise nutikaid lahendusi. Eesti on midagi palju enamat kui Euroopa riik, kes truult ja ülimalt agaralt täidab kõiki Euroopa Liidu reegleid. Globaliseeruvas maailmas on ka oma keelel ja kultuuril täita väga oluline roll. „Eesti rikkus on tema inimestes, aga Eesti suuruse võti on ja jääb haridusse ning rahva haritusse” ütles Krista Aru 4. aprillil Riigikogus peetud huvihariduse teemalises kõnes. Laenates mõtteid Mikitalt ja Arult, siis on Eesti rikkus tema inimestes ja looduskeskkonnas, kus me elame, aga suuruse võti on ja jääb rahva haridusse ja haritusse. Otsuseid langetades ei tohi unustada oma olemust.
Mina usun Eestisse ja leian, et positiivsed muutused ja lahendused on alati võimalikud. Tahtma ja tegutsema peab, isegi siis, kui kompromissid on keerulised tulema. Kui soovime midagi muuta, siis peame alustama just iseendast. Anname oma panuse, teeme midagi, väljendame kasvõi rahulolematust. Käime valimistel hääletamas ja vajadusel oleme poliitiliselt aktiivsed ja seame ise oma kandidatuuri valimistel üles. Sinnani jõudmiseks on vaja teha midagi hästi lihtsat – otsustada.