Kaire Uuseni artikkel pealkirjaga “Vajame poliitikasse uusi inimesi” juhtis tähelepanu õigetele asjadele. Rahulolematus on ühiskonda jäänud jääkeldri ajastust alates. Poliitikas toimuv vastandumine, teerullipoliitika ja korruptsioon on inimesed võõrandanud võimust.
Viimatine valitsuse moodustamine oli mingis mõttes suisa jõudemonstratsioon, kus läbirääkimiste laua taha saadetud isikute abil näidati kogu ühiskonnale, millised on valitsust loovate erakondade väärtused, ja saadeti konkreetne sõnum, et teeme, mis tahame.
Kas aktiivselt või passiivselt osaleme me kõik poliitikas. Mõnikord laseme otsused teha lihtsalt meie endi eest. Võime vaadata kõrvalt ja poliitika vastu mitte huvi tunda (olla ükskõikne), olla rahul olukorraga ja toetada (olla rahul), kiruda ja mitte midagi teha (olla rahulolematu) või osa võtta ning aidata muuta toimuvat (olla osavõtlik). Mitte midagi ei muutu, kui oleme kõrvaltvaatajad, toetame kehtivat olukorda või lihtsalt kirume kõiki ja kõike.
Elanikkonda kaasatakse poliitikasse ja otsustusprotsessidesse peamiselt valimistel: riigikogu, kohaliku omavalitsuse volikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel. Samuti saame sõna sekka öelda projektikonkurssidel nimega kaasav eelarve. Loodud on ka rahvaalgatuse keskkond, kus saame erinevatele ühiskonna valupunktidele petitsiooni raames allkirju koguda ja need siis riigikogule või kohalikule omavalitsusele suunata.
Aga, mis saab nendest rahvaalgatustest edasi? Heal juhul läbivad need riigikogus esimese lugemise ja siis jäävad mõne komisjoni sahtlisse tolmu koguma, nagu opositsioonierakondade eelnõud ikka.
Mingist kaasamisest ei saa sedasi juttugi olla. Miskipärast on harjumustel suur jõud ja näeme endiselt erinevatel tasanditel samu erakondi ja nägusid.
Kas me tõesti ei soovi võtta vastutust muutusi teha ja valitseda? Esimeste julgete sammude eest poliitikas ei hammusta teid mitte keegi. Vastupidi, tekib mõttekaaslasi ja lõpuks ühiskond tunnustab panuse eest.
Kirumine
ja apaatsus ei ole edasiviivad. Kõrvaltvaataja olla on mugav ning
mõnikord pole tõesti töö
ja pere kõrvalt muuks ka
aega. Aga mitte miski ei
takista anda oma panus Eesti riigi arengusse. Poliitika pole
nii räpane, nagu arvame. Seda arusaama saame
poliitikasse panustades
ise oluliselt muuta. Isegi,
kui me pole võitjate
poolel, oleme tihtilugu teisi sundinud
oma arusaamu ja käitumist muutma. Poliitikas on täiesti tavaline,
et kellegi teise hea
mõte või idee tehakse enda omaks. Kui aga hea algatus saab teoks,
siis võime selle üle ju ainult rõõmu tunda.