Kõned tühjale saalile

Me kõik teame, et võim rikub inimesi. Näiteid pole vaja kaugelt tuua. Vaadakem, mis on saanud riigikogust. Kõik, mis tuleb valitsuse poolt, kinnitatakse kiiremas korras Riigikogu koalitsioonipoliitikute häältega – kummitempel. Opositsiooni liikmete arvamusi ja ettepanekuid kuulda ei võeta – teerull. Opositsioonisaadikud saavad oma kõnesid pidada lihtsalt tühjale saalile. Nad edastavad oma arvamusi lootuses, et sõnum jõuab lõpuks valijale kohale.

Lisame siia nüüd Eesti Õhuga toimunu, korruptsiooni Tallinna Sadamas, põhjendamatud maksutõusud ja seadustega ülereguleerimise. Ja kas on veel meeles häbi tundmine rahva pärast??? Kas kõik on teie arvates kõige paremas korras?

Küllap mõnigi mõtleb, et mida see kirjutaja siin viriseb, elu on tegelikult ilus. Jah, kindlasti on. Ja Eesti areneb. Kuid ometigi pole ma ainus, kes väljendab rahuolematust toimuva suhtes. Iga päev on sotsiaalmeedias postitusi, mis juhivad tähelepanu riigi tegemata või halvasti tehtud tööle. Olgu selleks siis sisejulgeoleku küsimused, maksud, haldusreform, oskamatus ehitada Eestis ohutumaid maanteid, peaministri toimetamised. Kahjuks on ka nende kõned tühjale saalile.

Liiga tihti on olnud ajakirjanduses teemaks päästeameti suutmatus. Tartus juhtunu, kus isa peksti tema lapse nähes on veel kõigil meeles. Riigi kokkuhoid siseturvalisuselt on jätnud oma jälje.

Tartu-Tallinn maantee ehitamisest on väga palju kirjutatud ja räägitud. Miks pole muutusi? Liikluskaamerad ei muuda liiklust kuidagi ohutumaks ega teed laiemaks ega liikumist ohutumaks, kiiremaks või sujuvamaks. Samuti ei tee seda tühjad sõnad ega erakondade loosungid. Mitu inimelu peab veel selleks kuluma, et otsustajatele jõuaks kohale Tartu-Tallinn neljarealise maantee vajalikkus?

Me kõik oleme kuulnud ütlust, et maksudega ei mängita. Tundub aga, et Eesti on võtnud eesmärgiks turgutada teiste riikide majandust. Väga üllameelne. Tangime ja kauba toome Lätist või Venemaalt. Saame peagi tunda maksutõusude negatiivset mõju riigieelarvele.

Juba on läbi ajakirjanduse kuulda riigieelarve päästeoperatsiooni ehk riigiettevõtete erastamise teemat. Vabandage, mul tuleb suisa hirm peale, kui antud teemal võtab sõna isik, kellega seondub raha vedamine kilekotiga erakonna varasalve. Usaldusväärne või mis?

Jätkame. Ene-Margit Tiit juhtis oma 10. augusti 2016. aasta artikliga „Tartu saatus – olla isoleeritud väikelinn” väga õigetele asjadele tähelepanu. Tartu kodanikuna huvitab mind, et millised suuremad riiklikud investeeringud jõuavad Lõuna-Eestisse? Isegi Rail Baltic läheb tulevikus Pärnu kaudu. Siin tõusetub järjekordne küsimus Lõuna-Eestist valitud Riigikogu saadikutele : „Kelle huve te seal õige esindate?”

Kurb, kuid täna ongi olukord selline, kus räägitakse, lubatakse, kuid sisuliselt ei tehta midagi või tehakse hoopis vastupidiselt lubatule. Ja kui keegi juhib tähelepanu vigadele ning probleemidele, siis teda lihtsalt ei kuulata. Kehtib põhimõte „Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi”. Aga kuhu?

Ma loodan, et mu sõnavõtt ei olnud tühjale saalile.

foto: Jon Seidman
Tartu Postimees, 14.09.2016