Täna oli helge päev. Ma teadsin, kes ma olen ja kus ma olen

Ärkasin hommikul voodis, teadmata, kus ma tegelikult olen. Peagi tuli inimene valges, kes nägi välja nagu kergelt pahura näoga arst, ja hakkas mind riidest lahti koorima, keerates mu keha siia ja sinna. Tunda oli kuselõhna. Millegipärast ei suutnud ma midagi öelda. Ainult lõuad liikusid.

Pärast protseduure tõsteti mind tooli istuma. Siis saabus tõehetk. Täna oli helge päev. Ma teadsin, kes ma olen ja kus ma olen. Vaatasin toas ringi ja märkasin oma kaaslasi. Jürgen lehvitas, lehvitasin vastu. Taaviga tegeles hooldaja. Tema ei saanud kahjuks toimuvast midagi aru.

Toomas naeratas. Tema oli ruumi kõige jutukam kuju ja hoidis oma lugudega meie toas tuju üleval. Rääkis ikka kogu aeg sellest, kuidas ta mööda maailma ringi rändas ja mitu naist tal oli.

Ma ei suuda kõnelda. Kuid ma näen, tunnen ja mõtlen.

Protseduurid tehtud, lükati meid laua äärde. Kuskilt ilmus veel üks valgesse riietatud inimene. Hooldekodus oli hommikusöögi aeg. Võtsin väriseva käega lusika. Kahjuks liikus ainult üks käsi. Hakkasin putru sööma. Palju läks suust mööda, kuid midagi õnnestus suhu suunata ja ka alla neelata.

Pärast sööki puhastati suu ära ja mind lükati ratastooliga teleri ette. Täpselt uudiste ajaks. Oli tähtis päev: taasiseseisvumisest oli möödunud 60 aastat. Peeti kõnesid, räägiti minevikust, olevikust ja tulevikust. Huvitav oli. Kahju, et minu lemmikpresidenti enam meie seas pole. Ta võitles selle eest, et aidata inimestel väärikalt vananeda. Teda ei kuulatud.

Mulle meenus, et ma unistasin mingist kindlustusteenusest selleks puhuks, kui ma endaga enam ise hakkama ei saa. Kuidas sa jääd niimoodi lastele koormaks… Oh, kas nad ikka suudavad kõik need hooldekodu arved kinni maksta?! Meel läks kurvaks. Koduigatsus tuli peale. Millal mind viimati külastati? Mitte ei mäleta. Millal ma nendega viimati suhtlesin? Enam ei mäleta. Ma ei suuda kõnelda. Kuid ma näen, tunnen ja mõtlen. Mõnikord mäletan asju selgelt, teinekord mitte. Naudin neid väheseid hetki oma laste ja lastelastega.

Minu mõttelõng katkes, sest kena hooldajaõde kõnetas mind viisakalt ja juhtis tähelepanu, et lõhnad annavad märku protseduuride vajalikkusest. Ma olin ennast täis kakanud. Mähkmed vajasid vahetamist. Häbi oli. Ja siis me läksime. Tema toimetas, mina mõtlesin. Ta oli rõõmus, kuid väsinud ilmega. Tean, et ta teeb näruse palga eest tööd ega ole minuga alati rahul.

Mõtisklesin selle üle, milline võiks olla tema perekond, millised on ta lapsed. Kas ma noorena oleksin suutnud ta ära rääkida? Kuigi tunned, et ta kohtleb sind hellalt, mõistad, et need käed on väsinud. Kes teab, mitmes vahetus tal käsil oli.

Lõpuks tõsteti mind tagasi istuvasse asendisse ja liigutati ratastoolis aknale lähemale. Seal ma siis istusin, vaatasin ja mõtlesin. Õhtuni välja. Tean, et olen oma panuse andnud. Ootan und, ootan surma.

Äkki ma ärkasin, otsaesine higine. Tõusin püsti ja vaatasin telefonilt kella. Aasta oli 2016. Minu pähe oli kinnistunud mõte, et vananeda on vaja väärikalt. Kuidas seda garanteerida? Mis meetmeid võtta? Alati ei saa loota oma isiklikele ressurssidele. Hoolekandeteenused on väga kallid, see pidurdab nende pakkumist ja teeb need osale abivajajatele kättesaamatuks. Peame aga arvestama, et eakate osakaal rahvastikus suureneb. Eesti vajab kindlasti lisaraha hooldusteenuste arendamiseks ja osutamiseks.

Sellele probleemile on olemas lahendus – hoolduskindlustus. See peaks olema kõigile võrdsetel alustel kättesaadav. Samuti võiks kindlustuskaitse tekkida kohe pärast sellega liitumist ja katta ka olukordi, mis võivad tekkida enne pensioniiga.

Hoolduskindlustuse järele on karjuv vajadus juba praegu.

Kas riik loob spetsiaalse kindlustusteenuse ja leiab selleks rahastamisallikad? Kas kehtestada spetsiaalne maks või suunata juba kehtestatud maksust mingi osa konkreetsesse fondi? Vastutust võib ka jagada ja mingi summa olen nõus ise sihtotstarbelisse fondi maksma. Et toetada neid, kes praegu abi vajavad. Vastav kindlustusteenus annaks kindlustunde, et ma ei jää kellelegi koormaks. Samuti oleks lihtsam mulle endale selle olukorra saabudes selgitada, et nüüd vajan ma erihooldust hooldekodus. Ma saan väärikalt nautida oma viimaseid õhtutunde. Olgu mu diagnoos siis milline tahes.

Hoolduskindlustuse järele on karjuv vajadus juba praegu. Vananeme väärikalt.