Võtsime väikeettevõtjatega suheldes info kokku ja tegime Vabaerakonna mulluse 15. juuli esinduskogu otsusega ettepaneku muuta maksude deklareerimise tähtajad paindlikumaks, sealhulgas muuta käibemaksudeklaratsiooni ja määrata selle lisa esitamise tähtpäevaks ülejärgneva kuu 10. kuupäev. Kui väikeettevõtjatele oli see sõnum meelepärane, siis suurematel tekitas see ükskõiksust ja pakutud ideed väga ei toetatud. Vastupidi, kritiseeriti.
18. jaanuaril 2018 esitas Euroopa Komisjon EL-i Nõukogule menetlemiseks Nõukogu direktiivi ettepaneku direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) väikeettevõtete erikorra kohta. Ettepanekuga on plaan muuta käibemaksudirektiivi ja selle abil ühtlustada liikmesriikide õigusakte. Väikeettevõtjatele mõeldud põhjaliku lihtsustamispaketi eesmärgiks on vähendada nende halduskoormust ja aidata luua maksukeskkond, mis toetaks väikeettevõtjate majanduskasvu ja piiriülese kaubanduse arengut.
Direktiivi seletuskirja kohaselt on käibemaksukohustusega seotud nõuete täitmine eriti koormav väikeettevõtete jaoks, kuna nende vahendid on piiratumad kui suurettevõtetel. Seetõttu on väikese ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks käibemaksunõuete täitmisega seotud kulud proportsionaalselt suuremad suurettevõtete vastavate kuludega võrreldes. Direktiivi artikkel 294i märgib ära, et käibedeklaratsiooniga hõlmatud maksustamisperiood väikeettevõtjate jaoks on üks kalendriaasta.
Selle kõige valguses oli eelmisel aastal Vabaerakonna poolt välja käidud ettepanek käibemaksudeklaratsiooni lisa esitamise tähtaja pikendamiseks 20 päeva võrra ikka üsna mõistlik ja tagasihoidlik. Möönan, et ühe aastane deklaratsiooniperiood on minu arvates liiga pikk ja võib mõjutada pikemas perspektiivis ettevõtjate makseharjumusi. Maksu- ja Tolliamet näeb sellises muudatuses kindlasti ka võlgnike ja maksupetturite arvu kasvu. On täiesti mõistetav, et ühises majandusruumis võiksid olla ka sarnasemad reeglid. Samas, üleminek pikemale perioodile võiks olla siiski etapiviisiline, et ei mõjutaks ka niipalju nende riikide tulubaasi, kellel on, nagu Eestil, sätestatud lühemad maksude deklareerimise tähtajad.
Suurem paindlikkus on aga igati teretulnud. Esiteks teeb ettepanek väikeettevõtjate elu pisut kergemaks, kui lepingupartnerilt peaks raha laekuma hiljem. Teiseks on vastav leevendus sisuliselt väikeettevõtjale käibekapitali andmine. Selles mõttes võib pikemat deklaratsiooniperioodi tõlgendada kui väikeettevõtja finantseerimist läbi maksude maksmise viivitamise (intressita ja tagatiseta laen), mis on täiesti uus samm ja ilmselt annab ka tulemusi. Teadagi on väikeettevõtja üheks suureks mureks kapitalile ligipääs.
Direktiiviga seonduvalt peab rõhutama halduskoormust, majanduskasvu, piiriülese kaubanduse arengut ja väikeettevõtete vahendite piiratust. Need on olulised asjad, mida on tähele pannud Euroopa Komisjon, kuid millele pole aastate jooksul piisavalt tähelepanu pööranud Vabariigi Valitsus ja vahet ei ole seejuures, kes on olnud võimul. Riigivõim on Eesti väikeettevõtjate suhtes olnud liiga jäik ja paindumatu ning kohelnud üksikute patuoinaste pärast kõiki ettevõtjaid potentsiaalsete maksupetturitena.
Käibemaksukohustusega seotud küsimuste valguses tundub olema suuremaks väikeettevõtjate majanduskasvu toetajaks hoopis Euroopa Liit, mitte Eesti Vabariik. Kohati jääbki kahjuks mulje, et Eestis hakkavad asjad muutuma ainult ja alles siis, kui Euroopa Liit oma direktiiviga midagi tegema kohustab. Ja on olnud ka juhuseid, kus kehtestatud reeglid on olnud kohaliku ettevõtja jaoks kahjulikumad, kui mõnes naaberriigis.
Käibemaksu tasumise pikem tähtaeg ei ole ainus meede, millega väikeettevõtjate majanduskasvule tõuge anda. Oluline on vähendada tööjõu ja tootmissisendite maksustamist. Maksustada tuleb tulu ja kapitali, mitte töötamist ja ettevõtlust. Infoühiskonnas vajab Eesti maksusüsteemi, mis arvestab kaugtöö ja jagamismajandusega ning võimaldab ka regulatiivseid ja majandust suunavaid erandeid.
Väikeettevõtete toetuseks ja tööhõive suurendamiseks peab rakendama regionaalseid maksuerisusi. Peame soodustama igakülgselt paindlike töö- ja ettevõtlusvormide teket. Selle abiga leevendame tööjõupuudust ja toome tööjõuturule inimesi juurde. Seadusandlusega peab looma reeglid, mis soodustatavad ettevõtlikkust ning ise hakkama saamist ja annavad väikeettevõtjale võimaluse areneda ja kasvada. Samas on muudatusi vaja teha väikeste sammudena, et tagada maksusüsteemi stabiilsus.