Igasugused korruptsioonijuhtumid väärivad hukkamõistu ja järjekordne korruptsioonikahtlus linnaasutuses näitab väga selgelt, et midagi on linnajuhtimise juures valesti.
Mu silm jäi peatuma lõigul: „Tallinna probleem on süsteemne juhtimisprobleem, ainuvõim ei suuda ennast kontrollida, omad omasid ei kontrolli. Läbipõimutud sõltuvusahel on nii tihe, et valgus läbi ei paista. Muutust on vaja, jätkame ettepanekute tegemist, et linnavalitsuse liikmed, nagu riigis ministrid, ei käiks nõukogudes lisatasude järgi, et kontroll oleks reaalne ja sõltumatu ja näiteks volikogu revisjonikomisjonis oleks enamuses opositsioon."
Kui mõned faktid välja jätta, siis tartlasena märkasin selles kergeid seoseid oma kodulinnaga.
Eestis on kaks linna, kus linnapea positsioon on kuulunud aastaid ühele erakonnale. Tallinnat valitseb Keskerakond ja Tartut Reformierakond. Tartus on küll koalitsioon, kuid kõike dirigeerivad reformikad. Olgugi, et Ansip on linnapea troonilt ammu lahkunud, maitsnud peaministri viljugi ning esindab nüüd Eestit Euroopas, on tema endised võitluskaaslased endiselt ametis. Mõnele volikogu komisjoni esimehele võib anda lausa elutöö preemia pikalt ametis olemise eest. Olen Tartu linna probleemidele tähelepanu juhtinud oma varasemates artiklites.
On väga levinud, et volikogu liikmed on linnavalitsuse allasutuste nõukogu liikmed. Toomas Plaado on oma magistritöös juhtinud tähelepanu sõltuvussuhtele, mis annavad võimaluse mõjutada volikogu liikmeid nende ametialases tegevuses käituma vastuolus avalike huvidega.
Ühingu nõukogu liikmena on selleks kompvekiks ameti eest saadav tasu. Mitme võimuharu funktsiooni täitmine toob enamasti alati kaasa eetilisi vastuolusid ja rollide vahel huvide konflikte. Isiklikud huvid hakkavad segama töö tegemist ja vastupidi!
Tartus kontrollivad ka omad omasid ja see on ideaalne pinnas korruptsiooni tekkeks. Küsimus pole „millal“, vaid „kas“. See küsimus sai juba eelmise valitsuse ajal vastuse - kolm abilinnapead said korruptsioonikahtlustuse. Kas midagi valitsemises muutus? Ei! Koalitsioonilepingus lubati midagi analüüsida ja karavan läheb teerulli abiga reipalt edasi.
Olgugi, et Tartus on tehtud palju häid asju, on prioriteedid juba aastaid paigast ära. Tartu linna suurimaks probleemiks on valglinnastumine. Elukeskkond soosib inimeste liikumist Tartule negatiivses suunas – ära, mitte tagasi. Laps on Tartus muutunud luksuskaubaks. Siin on kõrgeim lasteaia kohatasu Eestis, korruptsioonikahtlustused ja suutmatus lahendada Tamme kooliga toimunut on viited juhtimisprobleemile.
Rõhutan irooniliselt, et reformikad tegid eelmisel suvel ettepaneku kaotada lasteaia kohatasu Tallinnas täielikult. Reformierakonna linnapeakandidaat Kristen Michal märkis toona, et erakond soovib hüvitada lasteaedadele kohatasu linnaeelarvest, mis on kolme aastaga kasvanud 501 miljonilt 615 miljoni euroni. Ja märkis, et lisaraha leidmine lasteaedadele on tema sõnul prioriteetide ümberkujundamise ja poliitilise tahte küsimus.
Kui lugeda Tallinna linnapeakandidaadi kommentaare, siis mulle tundub, et esmalt peaks ta alustama õpetussõnade jagamisest oma erakonnakaaslastest linnavalitsejatele. Rääkima neile muutuste vajadusest, omade kontrollimisest ja sõltuvusahelatest. Just prioriteetide ümberkujundamist ja poliitilist tahet peaks tutvustama ka erakonnakaaslasest Tartu linnapeale. Vastasel juhul ei lähe Reformierakonna jutt ja teod omavahel üleüldse kokku.
Tõmban võrdusmärgi Tartu ja Tallinna linnavõimu valitsemiskommete vahele.