21. septembril 2015. a sai minust Eesti Vabaerakonna liige. Peale pikka kaalumist ma sellise otsuse tegin ning lubasin endale erakonda astudes, et olen ka aktiivne. Kirjutis „Vabaerakond – minu valik” annab selge ülevaate põhjustest, miks ma vastava otsuse langetasin. Täpselt aasta möödudes kirjutasin ma kokkuvõtte toimunust ja ütlesin, et „Aasta erakonnas ei tee minust poliitikut”.

Täna, 22. septembril teen järjekordse tagasivaate oma poliitaastale. Kohati võib antud asi tunduda oma naba imetlemisena, kuid võtkem seda kui aruannet valijale, erakonnakaaslastele ja eelkõige iseendale.

Uksekell helises. Peakilp tabas ära, et mind see häirib ja keeras heli  võimalikult vaikseks. Triigitud riided juba ootasid mind. Mmm,  lõhnasid nagu uued. Uks avanes ja astusin elutuppa, mis lõhnas  värske  kohvi järele. Uskumatu küll, kuid kohvimasin ikka oskab oma  aroomidega üllatada. Ükskord tegi aga ootamatult mu lemmikteed. Nad on siin salvestanud kõik mu liikumised ja harjumused ning lisanud sellele oma kerge huumorimeele.

Maailm on pidevas muutumises ja Eestil on ees aina uued ja uuemad väljakutsed kuidas saavutada edasiviiv tulemus oludes, kus meid sünnib juurde liiga vähe, kus me elame pikaealisteks ja tehniline areng on aina tempokam. Tehnoloogia arengus on varemgi nähtud ohtu inimeste eksistentsile ja uued asjad tundunud hirmutavad.