Kaire Uuseni artikkel pealkirjaga “Vajame poliitikasse uusi inimesi” juhtis tähelepanu õigetele asjadele. Rahulolematus on ühiskonda jäänud jääkeldri ajastust alates. Poliitikas toimuv vastandumine, teerullipoliitika ja korruptsioon on inimesed võõrandanud võimust.

Tartu lähistele plaanitud tselluloositehase eriplaneeringu lõpetama asumise sammu võib muidugi kiita, kuid seda ei tehtud vabatahtlikult. Peaminister Jüri Ratas kaitses veel kaks kuud tagasi innukalt eriplaneeringut vastates Vabaerakonna arupärimisele. Polnud vähimatki märki, et toimuks mingi muudatus.

Mullu ok­­toob­­ri lõ­­pus allkirjastatud Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonilepe annab ülevaate nende kavatsustest, ent juba praegu võib väita, et tegelikkus ei lähe lubatuga sugugi kokku. Sõna kaasamine muutus tühipaljaks kõlksuks juba sellest hetkest alates, kui ei toetatud ettepanekut anda volikogu teine aseesimehe koht opositsioonile.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel tekib ikka valimisliite, mis pakuvad konkurentsi erakondadele. Ikka leidub inimesi, kes soovivad vastanduda valimisliitudele ja näidata neid väetina ning rääkida valimisliidu vastutusest. Samas unustatakse ära, miks valimisliidud on tekkinud.