21. septembril 2015. a sai minust Eesti Vabaerakonna liige. Peale pikka kaalumist ma sellise otsuse tegin ning lubasin endale erakonda astudes, et olen ka aktiivne. Kirjutis „Vabaerakond – minu valik” annab selge ülevaate põhjustest, miks ma vastava otsuse langetasin. Täpselt aasta möödudes kirjutasin ma kokkuvõtte toimunust ja ütlesin, et „Aasta erakonnas ei tee minust poliitikut”.

Täna, 22. septembril teen järjekordse tagasivaate oma poliitaastale. Kohati võib antud asi tunduda oma naba imetlemisena, kuid võtkem seda kui aruannet valijale, erakonnakaaslastele ja eelkõige iseendale.

Eestis on palju inimesi, kes on praeguse eluga rahul, aga on ka neid, kelle jaoks pole kõik suurepärane. Olen seda meelt, et virisemises ja vingumises pole edasiviivat jõudu. Hommikul ärgates ja peeglisse vaadates ongi kõik hästi – oled elus. Küll aga peab riigi peale mõeldes vaatama natuke suuremat pilti.

Tartus toimusid pöördelised sündmused juba eelmiste kohalike valmiste ajal, mil said volikokku valimisliidud Vabakund ja Isamaaline Tartu Kodanik. Võin julgelt väita, et valimisliitude tekkimine ja valituks osutumine näitasid tollal rahulolematust linnavõimu suhtes.

Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluva riigikogu liikme Kalle Muuli arvamusavaldus, et Vabaerakonna kavatsus hakata lisaks erakondadele riigikassast raha maksma ka valimisliitudele lähtub nende enda omakasust, ärgitas Vabaerakonna liikmeid vastulauseid kirjutama.