Sõnastan valimiste uue teema: riiklikud suurinvesteeringud. On aeg üle vaadata kõik investeeringutega seonduv. On aeg ka riigikogus tehtud otsus Rail Balticu suhtes läbi vaadata.

Õhus on riigikogu valimiste hõngu. Erakondade valimislubadused tähendavad tulevikus riigieelarvele suurt survet. Kõikidel lubajatel on üks suur viga. Pole ära näidatud viisi, kuidas ja kust kallite ja veelgi kallimate lubaduste elluviimiseks raha leida.

On üks oluline asi veel, mida salatsemise ja läbipaistmatusega teha annab – toita korruptsiooni. Kõige selle pimeduse varjus on hea sõlmida tehinguid, mis on kasulikud mingile konkreetsele huvigrupile kuid mitte riigile või kohalikule omavalitsusele tervikuna, kirjutab Vabaerakonna Tartu piirkonna juht Vahur Kollom.

21. septembril 2015. a sai minust Eesti Vabaerakonna liige. Peale pikka kaalumist ma sellise otsuse tegin ning lubasin endale erakonda astudes, et olen ka aktiivne. Kirjutis „Vabaerakond – minu valik” annab selge ülevaate põhjustest, miks ma vastava otsuse langetasin. Täpselt aasta möödudes kirjutasin ma kokkuvõtte toimunust ja ütlesin, et „Aasta erakonnas ei tee minust poliitikut”.

Täna, 22. septembril teen järjekordse tagasivaate oma poliitaastale. Kohati võib antud asi tunduda oma naba imetlemisena, kuid võtkem seda kui aruannet valijale, erakonnakaaslastele ja eelkõige iseendale.

Olen Tartus sündinud, üles kasvanud ja elan siin. Võin julgelt öelda, et olen põline tartlane. Kokku olen puutunud erinevate ajastute ning võimuesindajatega. Mina ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et Tartus on kõik halvasti. Linnas on tehtud palju häid otsuseid, mille täitmise üle saan uhkust tunda. Kasvõi Eesti Rahva Muuseumi naasmine Raadile.